... ja mu ajust puudub ventiil ehk elu ADHD-ga

“Ma olen täpselt samasugune nagu teie, ja ometi nii väga erinev teistest.

Ma tunnen samu tundeid, saan samasuguseid kogemus. Kuid pisut jõulisemalt.
Kui ma olen rõõmus, siis olen pööraselt. Kui ma olen vihane, siis nii et maas on auk. Kui olen kurb, olen täiesti murtud.
Kui keegi teeb mulle haiget, on mul tunne, just kui oleks maailm igaveseks haihtunud. Kui mind kallistatakse, on kõik taas korras hoolimata sellest, kui halvasti asjad just enne kallistust olid.

Mõnikord võtan kõike väga isiklikult. Muretsen kõige pärast, mis juhtuda võib. Ja kuna mu ajus puudub ventiil, voolab kõik minusse kogunenu kohe välja, enamasti lõputu lobana. Jaa, ma räägin lõputult ja kindlasti vales kohas ning võõraste meelest sobimatuid mõtteid. Mõne meelest kõlan vihaselt. Võid mõelda, et ma liialdan. Kuid mul ei ole võimalik oma mõtteid kuidagi filtreerida või süstematiseerida, rääkimata sellest, et neist ebaolulise kõrvale oskaksin tõsta.  See lihtsalt ei tulegi kõne alla. Kuna  kõik minuga juhtunu on tõeline suursündmus ja seega iseäranis oluline. Kõik selle puuduva ventiili pärast...

Ma ei ole üldse halb kuulaja, kuid vahetevahel on lihtsalt raske keskenduda. Tilkuv kraan, mööduv auto – kõik sellised asjad, mida sina suudab välistada, jäävad minu pähe pöörlema. Näen, kuidas su huuled liiguvad ja vahel, palun vabandust, ei suuda ma keskenduda sellele, mida ütled. Isegi mitte siis, kui ma väga pingsalt püüan.

Ma ei ole tahtmatult hoolimatu sinu suhtes, mul on lihtsalt nii palju muud, mida kuulen. Ja kui me oleme täiesti tühjas, vaikses ruumis, ei kuule ma kunagi vaikust, vaid oma pea sees olevaid mõtteid. Sest need ei jää kunagi päris lõpuni vait.

Vahel saab sul minust kõrini, sest ma küsin sama asja üha uuest ja uuesti. Ei, ma ei ole loll ega aeglase mõtlemisega. Sinu vastus lihtsalt kadus kuhugi nende minu peas pöörlevate mõtet sekka ära. Seega pean ma uuesti küsima. Ja ilmselt veel ühe korra, lihtsalt kindluse mõttes. Et ma kindlasti nüüd mäletaksin su vastust.

Ma ei suuda rahulikult diivanilt televiisorit vaadata.  Ma lihtsalt ei suuda pika filmi jooksul pidevalt paigal istuda. Mõne aja pärast hakkab kogu mu keha kihelema, kaotan fookuse ja ma jälgin pingsalt hoopis midagi muud, kui seda, mis ekraanil toimub. Mu kannatus lihtsalt katkeb, hoolimata sellest, kui hea film on.  Anna siis mu väsinud ajule kümme minutit puhkust – seejärel jaksan jälle vaadata. Minu aju väsib kiiremini ega ole suuteline sinuga samaaegselt  toimuvale reageerima.

Kas sind häirib, kui ma näpin pidevalt oma telefoni, rulli päevateki või pluusikäise serva ja mu sõrmed ei püsi hetkegi paigal? See on minu moodus energiat kanaliseerida ja see on vajalik, sest sedasi olen suuteline pikemalt sinule keskenduma.

Mõnikord on sul ehk tunne, et ma mõista sind ega su tundeid. Kuid ma mõistan palju enam kui mida oskan sõnadesse panna. Sest emotsioonid mu sees on nii võimsad, et need suunavad mu aju nii, et ma ei saagi sõnu suust.

Oma keha talitsemine on minu jaoks tõsine pingutus. Vahel ma ebaõnnestun ja siis teen ma midagi, mis on sinu jaoks ootamatu või teistele ebamugav. Näiteks kargan kaela ja kallistan kõvasti. 

Asjad mu ümber on enamasti laiali. Vahel ma loobin neid, sest korralik segadus on minu moodus korda pidada. Oma toas, oma kaose keskel tunnen ma end turvaliselt, sest ka minu peas on samasugune segadus. Jah, kaoses tunnen, et olen olukorra peremees.

Kas sind üllatab, kui olen ühel hetkel tõsiselt ärritunud ja silmapilk hiljem ülevoolavalt õnnelik? See pole midagi ebatavalist. Minu meeleolu kontrollib alati see kõige pealmine, värskem emotsioon. Niisiis vahelduvad mu tujud väga kiiresti. Mu ajus on lõputu ralli, kõik rajad on kihutajaid täis ja teinekord jään ma neile jalgu.

Mõne meelest olen ma konfliktne. Tegelikult vihkan ma vaid ebaõiglust ja keeldun teiste probleeme kõrvalt vaatama. Ma tahan aidata ja asjadesse sekkumine on minu spetsialiteet. Ma ei tee seda teiste ärritamiseks. Mul lihtsalt puudub enesekaitsevaist. Ma ei oska mõelda tagajärgedele ja nii satun sageli kriitilistesse või päris ohtlikesse olukordadesse, püüdes päästa kedagi, kes mulle väga korda läheb või kellest on mul lihtsalt hale.  

Võid mõelda, et olen enesehäbistamise musternäidis. Ma ei kommenteeri tahtlikult valjuhäälselt ega planeeri poriloikudesse hüppamist või piinlikes olukordades lõkerdamist. Teen seda kõike hetke ajel, sest tuli tuju. Mul ei ole alati aega mõelda, mida teised inimesed minust mõtlevad. Mul on niigi palju kõiki muid segajaid.

Ma ei taju korraldusi ja reegleid samasuguse kiirusega nagu sina. Vahel tulebki mulle kümme korda seletada. Ja samas võib juhtuda, et mõne teise juhtnööridest saan samal silmapilgul aru. 

Minu jaoks ei ole oluline mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sa seda ütled.

Sa oled ilmselt tüdinenud sellest, et ma ei leia oma võtmeid, kui tuleb välja minna ja et ma leian need koju jõudes alati oma taskust? Sul tuleb sellega lihtsalt leppida. Harjuda. Ma ei mõtle, kuhu ma asjad panen, ma lihtsalt panen nad käest ära pikemalt arutlemata kuhu ja milleks..

Erik Johansson Soundscape 2015 Endless waves

LÕPETUSEKS

Meil ADHD/ADD –templiga elavatel on keeruline elu. Me tunneme rohkem, ma vihkame rohke. Kurvastame rohkem. Aga me ka armastame rohkem. Sest kui me armastame kedagi, ei tee me seda mitte ainult oma südamega, vaid kogu kehaga.
Kui sulle tundub, et sa ei jaksa enam mõistev olla, mine välja. Tee paus. Võta puhkus meist, sest vahel oleme me päris stressirohke juhtum. Kui me oleme aga sinuga koos, on meil ju alati tore. Meie elus toimub kogu aeg midagi. Me ei ole mitte ainult kirglikud ja vilkad. Oleme ka nutikad, loovad ja andekad. Meil on  lihtsalt teistmoodi oskus mõelda ja tegutseda – sest seda ventiili ei ole. Me oleme loonud omale käitumismustri, mille järgi tegutsedes me elame ja hakkama saame.
Sul tuleb lihtsalt lasta meil meie moodi olla ja toimida.
Ja anna meile võimalus! Võimalus olla just selline nagu me oleme, anna meil kogeda kõike seda positiivsest, mida meie "piiratud" ja "ventiilita" olemine kaasa toob. Siis sa näed, kuid palju on meil sulle anda. Siis sa mõistad. Ole uhke selle üle, et just sina saad olla meie kõrval sel teel ja et sul võimalus näha maailma ka meie vaatevinklist.”

Selle teksti kirjutas 21-aastane Nadia Salwin, kellel diagnoositi ADHD, HSP, sotsiaalne ärevus ja Marfani sündroom. Tekst on tõlgitud Nadia blogist.