Kaido Höövelson: oleksin võinud enne Eestisse tagasi tulekut rohkem ette mõelda
"Iga inimene peab end ise väärtustama," ütleb Kaido Höövelson selles 2014. aasta sügisel antud intervjuus. On kohalike valimiste eelne aeg, tedagi on kõik nimekirjakoostajad "kosimas käinud". Ent Höövelson jääb enesele kindlaks. "Ei ole mõtet oodata, et riik sind tunnustaks või teised inimesed kiidaksid, peaasi, et endal hea tunne oleks," on Barutona maailmakuulsaks saanud mees kindel. Siis ei tea me veel, et pool aastat hiljem lahkub ta päriseks sumo sünnimaale. Tagasi koju.
Kaido ootab meid oma tõuloomafarmis. Küll on ilusad loomad, eranditult kõik seitsekümmend! Suurte tumedate silmade ja läikiva musta karvaga, mõnel lööb sekka juba ka punakat tooni. „Näe, jah, talvekasukas neil ju selline punakas,” seletab peremees, võtab laudast kartuliämbri ja astub, paar parajamat pabulat peos, juba ootava koonu poole.
Tänane hommik pidi Kaido Höövelsoni (29 – intervjuu aastast 2014) jaoks olema eriline. Kuid ARK-i kauaoodatud sõidueksamile ta eile ei jõudnudki, sest kuiva ilma tõttu oli just paras päev lauda põrandat valada. Autojuhiluba on aga Kaido unistus ja ühtlasi üks enne Eestisse naasmist endale antud lubadusi.
Teine, päris oma kodu rajamine, on kohe järgmine. Nii et meil ei ole intervjuu jaoks veel toimumiskohta. Kaido ütleb ainult telefonis sõbralikult, et hakaku me Laekvere poole sõitma ja umbes tunni aja pärast võiks helistada, siis ta juhatab, kuhu täpselt.Kaido ootab meid oma tõuloomafarmis. Küll on ilusad loomad, eranditult kõik seitsekümmend! Suurte tumedate silmade ja läikiva musta karvaga, mõnel lööb sekka juba ka punakat tooni. „Näe, jah, talvekasukas neil ju selline punakas,” seletab peremees, võtab laudast kartuliämbri ja astub, paar parajamat pabulat peos, juba ootava koonu poole.
 |
| Tiit Blaat pildistas
Hetk hiljem lubab ta fotograafil elektriaedikust voolu välja lülitada, ise kiikab üle emasloomade kaugemale: „No kus see vanamees siis nüüd on?” Otsitu leidnud, hüüab ta karja ainsa pulli enda juurde. „Neil kõigil on nimed, aga ainult teda tean täpselt nimepidi kutsuda. Mis sa arvad, mis ta nimi on?” muheleb Kaido ja otsib kolmeaastasele Barutole ämbrist kolm ümaramat kartulit.
Huvitav, mis sest tõupullist kord saab? Kaido ise loodab, et lihaks ta ei lähe. „Hea oleks, kui neist keegi ei läheks, aga elus pole alati nii, nagu soovid,” tõdeb täpselt aasta tagasi sumomaadleja karjääri lõpetamisest teatanud atleet. Jaapanist kirsiõite õitsemise aegu lahkunud Kaido hääles on nukrust ja kohe ka rõõmu, kui ta teatab, et juba järgmisel nädalal lendab Jaapanisse, seekord ainult mõneks päevaks. Mis ootab Kaidot ees seal saareriigis, siin Virumaal ja Eestis laiemalt ning kuidas oma elus (jälle kord) tubli kannapöörde teinud noor mees end tegelikult tunneb, seda küsida tahangi. Kaido mõtleb hetke ja ütleb siis, et sõidame nüüd õige tema lapsepõlvekoju: „Seal soojem vestelda.”
Olete nüüd pea pool aastat kodus tagasi olnud. Kuidas teil läheb?
Ei oska veel täpselt öelda. Pole saanud hakata õiget elu elama, sest ajakirjanikke voorib siin tihedalt. Jaapanlased käivad kõige rohkem: kahe kuu jooksul on käinud kokku kaheksa eri kanalit. Seni viimased lahkusid nädala eest. Ja kui tullakse, siis ikka nädalateks, tahetakse väga põhjalikult näha, millega tegelen ja kas ma saan siin oma eluga hakkama.
Ja kas saate?
Pealtnäha on kõik ilus.
Mida maadleja Jaapanis karjääri lõpetades tavaliselt teeb?
Oleneb staatuseset. Kui sul väga kõrgeid saavutusi ei ole, siis pead kohe kuhugi tööle minema, sest näiteks oma firmat alustada on Jaapanis üsna keeruline. Enamasti minnakse karjääri jooksul tekkinud sponsorite-tuttavate juurde tööle.
Teie sumoelu algas veebruaris 2004. Kui paljud teiega koos alustanud tänaseks veel maadlevad?
Meid oli siis 12, maadlemas on neist veel kaks poissi. Mõni loobub, sest ei saa loodetud tulemusi, teisel on tervis, kolmas leiab tütarlapse ja tekivad pereloomise plaanid… Fakt on, et maadleja peab klubis elama, ja selle kõrvalt peret ülal pidada ei ole võimalik. Klubipalk on hea küll, kuid üksi elades. Kahekesigi ehk veel, aga kui laps on ka, siis enam mitte.
Kumb oli loobumise põhjustejadas eespool: kas abikaasa Elena ja peresoov või põlvevigastus?
Abikaasa kindlasti ei olnud. (Hakkab naerma.) Meil oli algusest peale kindel kokkulepe, et ta toetab mind igal juhul, otsusest sõltumata… Ja eks ta kõik need aastad mind toetas, tänu temale jaksasin niigi kaua. Valu on kahe otsaga asi – ühed harjuvad, teised võtavad tabletti. Mina pigem harjusin, ehkki rääkisin mitmeid kordi klubi omanikuga, tahtsin lõpetada. Ta ütles väga kindlalt: ei, ma ei lase.
Põlvega olid probleemid juba kuus aastat, pidevast traumadega võitlemisest jäi mulle oma arm, vaimselt olin ikka lõpuks täiesti katki. Ja kui siis mati peal kadus enesekindlus, oli otsus kiire.
Kas ainult nii saabki tippu või on see lihtsalt väga julm maailm?
Eks ta ole ikka päris julm suhtumine.
Aga kui suudad enesele kindlaks jääda, siis saab hakkama. Nii see punkti panemine mul õnnestus. Pakuti võimalust, et ravime vigastuse korralikult välja, aga mu vaimne pool oli lõpuks täiesti räsitud.
Viimane hetk istusime Elenaga, ta hoidis mul käest kinni ja ütles, et otsusta, kuidas sulle parem on. Mina toetan sind nii ehk naa, läheme ikka koos edasi.
Nii abikaasad ju teevadki.
Jah. Vahel vaatan siin mõnda paari ja mõtlen, et issakene – te ei ole ju mingi perekond! Kuidas te üldse end abikaasadeks võite pidada ja miks te koos olete?
Mida perekond teie jaoks tähendab?
Minu jaoks eelkõige koos olemist ja seda, et võid absoluutselt kõigest rääkida, südamelt ära nii mure kui ka rõõmu, ja et kõigele leitakse koos lahendused.
Ma ei ole kunagi unistanud lihtsast elust. Ei usu ka, et on tülideta ja probleemideta abielusid. Miks peakski? Kõigil meil on ju oma iseärasused, nagistamist tuleb kindlasti. Kuid kui suuremalt jaolt on hea koos olla, on usaldus, siis ongi hea abielu ja õige perekond.
Milline on Jaapani pereelu?
Jaapanis on esmatähtsad järeltulijad. Armastus ei olegi alati see, mis kaks inimest kokku viib. Abiellutakse, et oleks perekond, kuhu sünnitada lapsed. Mees käib tööl, naine kasvatab kodus lapsi ja mehe palk peab olema sedavõrd suur, et peret katta ja toita. Enamasti elatakse normaalselt, maja või korter on liisitud. Öeldakse küll, et tee tööd, tuleb ka armastus – aga mille vastu? Siis ainult töö vastu, sest muuks ei jää enam aega.
Kas maadlemine oli teie jaoks töö?
Esialgu, kuus-seitse aastat oli see hobi. Siis aga muutus tõesti tööks: kodused asjad said esmatähtsaks ja hakkasin oma tulevikku planeerima. Mõtlesin, mis minust pärast sportlasekarjääri saab, mis meist Elenaga saab. Ühel hetkel ootasin väga kojutulekut, ehkki...
(Köhatab kurku kippuvaid pisaraid ja kohmetub silmanähtavalt.)
Jaapanis oli väga-väga hea elada. Tokyo on turvaline, kohe väga. Pargis võis käia ka öösel, seal oli kogu aeg rahvast, ükskõik mis kell ja kuhu läksid. Alati oli ja igal pool, see linn ei maga kunagi. Linnapilt oli imeilus, inimesed üliviisakad, klienditeenindus super. Mul oli Jaapanist väga raske lahkuda… Kuus aastat elasin ühes ja samas korteris ja kui võtmed lõpuks üle andsin, siis mõtlesin, et nüüd ei ole mul enam kodu… Korter oli just selline, nagu vaja: avar, ilus ja valgusküllane ning sinna mahtus palju häid inimesi. See oli väga ilus aeg mu elus.
Te olite 19-aastane, kui Eestist lahkusite. Mis sellele ajale eelnes?
Läksin pärast keskkooli turvameheks Cafė Amigosse [ööklubi]. Ühel hetkel mõtlesin, et läheks õppima. Kuna meri oli mulle väga hingelähedane, siis astusin Eesti mereakadeemiasse. Aga kuu aja jooksul jõudsin kooli ainult kahel korral, sest mul oli ju öötöö. Nii pidin valima, kas töö või kool.
|
 |
| Tiit pildistas Barutot Kaid koduõuel
Ja valisite lõpuks tänu oma sumotreeningutele hoopis Jaapani?
Jah, siit maalt ma ühel hetkel seljakotiga läksin, tahtsin midagi uut ja huvitavat. See oli eesmärkide paika panemise hetk. Ütlesin endale, et kui sa nüüd ei lähe, siis oled sa see, kes sa oled, ja midagi muud su elus ei olegi.
Kas te tahtsite päriselt teha tippsporti või lihtsalt midagi erilist?
Tippsporti tahtsin tõesti. Erilisus tuli pärast, koos karjääriredelil tõusuga. Algusest peale mul küll peas mingit sumoviisi ei helisenud.
Kui tuli teade, et eesti poisist saab sumomaadleja, reageeriti ka hüüatusega: issand, ta sööb end surnuks!? Me elame ajal, mil suur kehakaal viib inimesi hauda. Teie valisite professionaalse paksenemise. Kas hirmu ei olnud?
Ma ei mõelnud sellele, pole kunagi mõelnud. Inimesed, kes nii mõtlevad, lihtsalt ei tea sumoelu. Ja seda, et meie tervist ju pidevalt jälgitakse või et süüa saab seni, kuni kõht on täis, rohkem lihtsalt ei mahu.
Mis kehakaalu puudutab, siis on inimesi, kes ei suuda isu taltsutada, söövad ööpäev läbi. Kuid on ka inimesi, kes on suureks loodud. See ei tähenda, et nad peaksid toidust sõltuvuses olema. Inimesed on ju loodud erinevateks. Õnneks, muidu oleks maailm mustvalge. Ja selleks et mitte haigeks jääda, tuleb tegeleda ennetustööga, mitte tagajärgedega.
Kui mitu korda te nüüd päevas sööte ja mida?
Olen kogu see aeg söönud ainult kaks korda päevas. Aga üks kiiks on mul küll: hommikuti söön võileibu. Totakas komme, aga sellest ma ei loobu. Leivale panen Eesti oma suitsu- või keeduvorsti.
Vahel tuleb pärast kuut hambad varna ka pista – hommikusöök on seda maitsvam. Näksida võin siis ainult juurvilja või midagi sellist. Vee joomine on põhiline, seda tuleb palju tarbida. Kohe kui silmad lahti teen, joon umbes liitri ära, siis teen kohvi või mida just parasjagu. Oluline on, et organism läheks kõigepealt käima.
(Ohkab südamest.)
Vahel on ikka raske kuskil liikuda, sest iga parema toidulõhna peale hakkavad neelud väga käima. Rasvalõhn ja burgeriputkad mulle ei meeldi, aga liha armastan küll: loom, kana, siga, puupliidil küpsetatud… Kodus meil siin muud pliiti polegi.
Millise kaalu juurde te soovite pidama jääda?
Lähima aja plaan on jääda 140 kilogrammi kanti. Alla saja kilo ma ei tahagi saada, siis ei ole ma ju enam see Baruto, keda Jaapanis teatakse. Ja öeldakse ju, et alla sajakilostel ei ole oma arvamust, üle sajakilostel on neid kaks. Kui aga kaal vähehaaval langeb, siis inimesed näevad ka, kuidas ma alla võtan ja muutun.
Maikuust alates on kadunud 30 kilo. Kuid erilist heaolu vahet ma ei taju. Tunnen end igas kaalus hästi. Inimese välimus ei ole minu jaoks samuti kunagi määrav olnud. Ja kui kellelgi on paksu inimesega probleeme, siis tuleb endasse vaadata: järelikult on mingi probleem enesega.
Aga miks Jaapanis sumomaadlejaid niimoodi kummardatakse?
Sest me oleme need, kes me oleme. Nagu müüt räägib, oleme me samuraid: sa ei näe ühtegi sumomaadlejat kuskil kakerdamas või lällamas, sa ei näe teda kunagi rongis telefoniga lobisemas.
Klubist väljudes saadavad sind kõikjal pilgud, sa pead ka vastavalt käituma. See kõik on üks suur kasvatus. Paljude jaapanlaste jaoks oleme me jumalad või vähemalt pooljumalad, olenevalt saavutustest.
Ei, ei tohi. Ehkki üks maadleja väntas ihuüksi jalgrattal Tokyo kesklinna, et näha, kui populaarne ta on. Talle mõistus vist eriti pähe ei tulnudki – juba profisumosse tulles olevat ta elanud oma maailmas, mida enamik maadlejaid ei mõistnud. Jah, kuulsusekoorem on väga raske kanda. Ma ei tahtnud ühel hetkel enam toast väljagi minna, sest pilgud kogu aeg jälgisid.
Te lähete kohe jälle Jaapanisse. Miks te seal käite?
Sušit söömas. (Naerab laialt ja tõsineb siis.) Mul on seal mänedžer, kes igasugu teletöid ja intervjuusid ette otsib. Ta teab, millal ma tulen, ja siis on see aeg kõik planeeritud. Teen selleks korraks kõik tööd ära ja tulen jälle koju tagasi.
Te käite siis ju Jaapanis tööl? Kaugevõitu pisut.
Ei ole, umbes sama on siit Soome minna.
Kuhu te makse maksate?
Jaapanisse.
Ja mida Eesti rahvas teie töövõitudest edaspidi saab?
Eesti rahvas saab kõik selle, mille ma koju toon ja kui palju ma siia investeerin.
Tahan Eestisse väärtusi luua, inimestele tööd pakkuda. Ihust-hingest üritan juba kõike seda teha: puhkemaja on juba tegev, farm ja 70 karilooma vajavad hoolitsust ja juunist alustas Jõgevamaal autoremonditöökoda koos traktoriäriga, me müüme masinaid edasi. Kuid juba olen ka märganud, et võimalused on siin ikka hästi väikesed.
Kuidas te end tegelikult Eestis tagasi olles tunnete? Teie meeleliigutus Jaapani kodu võtmete äraandmisest rääkides oli silmaga näha. Teist kumab nukrust.
Ütlen ausalt, me ei ole end siin leidnud.
Ehk on pool aastat selleks ka liiga lühike aeg. Ehk oleksin võinud tagasi pöördudes ettenägelikum olla ja mõned asjad teisiti teha. Ma ei teagi, kuidas seda väljendada… On käinud peast läbi mõte osta Tallinnasse või Rakverre päris oma kodu. Sellest päris omaette ruumist tunnen nüüd puudust. Alguses ei osanud teisiti mõeldagi – tahtsin nii väga oma lapsepõlvekoju. Kuid ma ei tulnud tagasi ju enam üksinda. Olukord on muutunud.
Kus teie abikaasa praegu on?
Pidi hommikul Tallinnasse minema ja tuleb läbi Rakvere tagasi.
Ega ta ajakirjanikke otseselt ei pelga, kuid meil on selline kokkulepe, et intervjuudest ütleb ta ära. Ta on loomult päris häbelik. Nagu minagi, ma ju ikkagi maapoiss.
Kas Jaapani maapoisid on ka häbelikud?
Seal on nii mitukümmend miljonit inimest, et tüüpe on seinast seina. Aga klubis puutusin kokku nii maa- kui ka linnapoistega ja natuke on väljapoole näha küll, kes mis kohast on. Maapoisid on tõsisema olemisega.
Häbelikkus ja jutule saamine on aga kaks eraldi asja. Inimesi ma ei pelga ja mul sünnib inimesest päris kiiresti mulje, mis enamasti peab paika. Sisetundest lähtuvalt siis saab edasi suheldud.
Ühtpidi väga intiimne ja teistpidi sumoga tihedalt seotud küsimus: te olete sõna otseses mõttes palja tagumikuga kogu maailma ees. Mida selline paljas olemine teile tähendas ja on teilt nõudnud?Sumomaadleja võistlusdress on tõesti selline omapärane, et ühest küljest pole sul justkui mitte midagi seljas ja teisest küljest on sul ümber kõik, mida just vaja. Ja see on muide jube mugav rõivastus.
Alastuse peale ei ole ma otseselt mõelnud, pigem oleme teistega nalja visanud, et sellepärast tütarlapsed käivadki sumomaadlust jälgimas, et seal saab meesstrippareid näha. Kõigil ikka ei ole võimalik avalikult stringe kanda. Aga tõsisemalt rääkides: see kõik sundis mind erakordse põhjalikkusega hügieeni hoidma ja puhtuse peale mõtlema. Sõna otseses mõttes küürin ja koorin ja kreemitan, sest mu töö on hea välja näha.
Rääkige siis nüüd palun välja kõik naha hooldamise nipid.
(Naerab muheda mürinaga.) Muidugi peab esmalt olema kõige õigem kreem. Tegelikult on sellest tähtsam hoopis tasakaalustatud toitumine ehk sumomaadleja jaoks palju juurvilja ja palju liha, et nahk oleks eelkõige tugev. Väga oluline oli ka iga päev hästi palju higistada. Kuid ma ei ole kohanud ühtegi sumomaadlejat, kes higi järele haiseks. Ebatavalise lõhnaga sumomaadlejaid ei ole mina kohanud. On puhtuse lõhn. Kui sa ikka aastaid iga päev teed trenni, kaotad hommikuse trenniga higistades kaks-kolm kilo, jood selle veega tagasi – organism ja nahaalune ja kõik poorid on siis nii puhtad, et mingit kollet ei saagi tekkida.
Meil Jaapanis räägitakse ka seda, et maadleja nahk on seetõttu ilus, et ta joob iga päev saket. Selles ehk on mingi tõetera, sest mittejoov sumomaadleja on pigem ehmatus, sest kultuursel istumisel kuulub sakeklaasi tõstmine ja joomine traditsioonide hulka. Mõnikord võetakse ka paar õlut.
Millised teie tervisenäitajad praegu on?
Võib öelda, et korras. Vahel hommikuti üks häda on küll: silmi ei saa lahti.
Nüüd saate vähemalt kauem magada, ei pea enam patsi punuma. Kus teil karjääri lõpus peast lõigatud pats on?
Kuskil üleval. Ma ei oska teile isegi otsida, tean vaid, et see on siin majas teisel korrusel. Aga ilusti karbi sees ja kui ükskord sobiva koha välja mõtlen, siis panen klaaskastikesega sinna. Eks temast saab kord ka muuseumieksponaat. Tartus spordimuuseumis on praegu just minu näitus üleval, kuid patsi ei saanud nemadki – see oli siis alles konteineris. Enamik Jaapanist tulnud elu on endiselt puhkemajas konteineris, mööbel ja muu. Ootab kohta, kuhu lahti pakkida.
Mida see pats teile nüüd sümboliseerib?
See on noor ja uljas aeg.
Läinud nädalal on räägitud palju Jaak Joalast, tema väärtustamisest ja jagamisest kahe riigi vahel. Kas on võimalik, et teist saab kuulsus, keda Jaapan väärtustab suuremalt kui isamaa?
Olen sellele palju mõelnud. Eesti oli ju kõik need aastad heas mõttes koormaks, mida kandsin kildhaaval mööda Jaapanit laiali. Kindlasti väärtustab Jaapan mind rohkem. Täna ütlen, et see teadmine ei tee mulle haiget.
Iga inimene peab end ise väärtustama. Ärge oodake lihtsalt vastutasu, sel pole mingi mõtet. Peaasi, et teil endal on hea tunne, et teil pole midagi peita, te olete endast andnud kõik, mis anda saab…
Üritan ennast ise ärgitada, turgutada, pai teha või tutistada, kui vaja. Isegi kui vahel tekib küsimus, miks mina pidin nii palju pingutama, et siis Eestisse tagasi tulla.
Jah, selleks et inimesel oma kodumaal hea oleks, peab riik ka midagi tegema.
Kui isamaa-armastus on nii suur nagu teil, siis mis riigil ikka vaja teha – te tulete ju nagunii tagasi?
Kas riik on selleks midagi teinud, et ma tagasi tulin? Talendid koju, igasugu programmid – mõte on hea, aga loosungist pole ju tagasitulijale mingit abi.
Mida riik peaks tagasitulijatele mõeldes tegema?
Eelkõige üle vaatama igasugused maksud.
Miks peavad riigifirmad, nagu näiteks Eesti Energia, nii suurt kasumit teenima? Kas elekter ei võiks olla Eestis odavam – see on üks olulisemaid mõttekohti. Või kas on vaja mittekasumlikud riigifirmad maha müüa? Miks me peame Ameerikast eeskuju võtma ja selle riigi poole püüdlema? Aasia turule minekust ei olda aga pea üldse huvitatud, kuigi nõudlust juba oleks. Jah, me oleme väike riik, miks me ei võiks oma rida ajada. Pealegi on Jaapan meile ju peaaegu naaberriik.
Kohati tundub mulle, nagu ei tahetakski pingutada ja majandust arendada. Inimesed on justkui silmaklappidega. Tahetakse välismaa tellimusi, aga kui need tulevad, siis ei suudeta neid täita ega taheta riske võtta. Muidugi mõistan ma seda hirmu, aga kuidas siis Eesti majandust aidata? Ma ju tahaksin ja saaksin.
Koolitee jäi teil kord tippsporti astudes pooleli. Kelleks te nüüd saada tahate?
Päris ausalt öeldes on praegu ehk isegi liiga palju energiat läinud kõikvõimalikele kohtumistele. Elu elada justkui pole veel jõudnudki ja ka mitte sellele mõelda, kelleks siis saada. Üks on kindel: tahan olla mina ise. Ja vähemalt esialgu võimalikult palju Jaapanis finantsi koguda.
See oleneb ilmselt ka minust, kuid peaksin käima võimalikult tihedalt. Ja tahaksin ka – mul on sealgi ju sõbrad. Sidemete hoidmine on omaette päris paras töö.
Jaapani keeltki tuleb teil nüüd siin maal alles hoida.
Jaa, ainuüksi rääkima õppisin oma poolteist aastat, kirjutamisega on pisut raskusi, neid on ju ka kolm eri süsteemi. Jaapanis rääkisin ka vaheldumisi kolmes eri süsteemis: vene, eesti ja jaapani keeles.
Kõiki kolme. Elena räägib väga ilusti ka eesti keelt, kuid häbeneb veel pisut. Ja ega minagi talle ainult eesti keeles vastu kõnele. Ja mõnikord lihtsalt vahetan keelt, sest ei viitsi hakata just sel hetkel ühte või teist sõna lähemalt seletama.
Mis keeles on kõige parem tundeid väljendada?
Vene keeles. See on minu jaoks väga ilus ja tundeline keel. Aga Elenat kosisin eesti keeles.
Kas teil on kunagi ka nahk üle kõrvade tõmmatud?
Eks ole igasuguseid asju siin ette tulnud, kuid siiamaani olen suutnud end raskematest kogemustest eemale hoida. Ma vaatan inimest ja tunnetan sisemusega: kuidas ta käitub ja mida räägib? Sageli vaatan esmalt inimese põlvi – neist näed, kui inimene on pisutki närviline.
Just eile abikaasaga rääkisime, kuidas paljud tulevad ja küsivad, kas võiksime neid rahaliselt aidata, annetada. Kõik tahavad midagi, kuid keegi ei taha teada, kuidas mul tegelikult läheb. Elena ütles just, et inimesed kasutavad sind ju ära.
Tihtipeale olen kurb, et ma olen liiga lahke ja paljude jaoks lihtne maapoiss.
(Paus.)
Õnneks on abikaasa. Tema on peres see, kes tasakaalu hoiab. Mina kipun kohe otsustama. Ja jah, meie peres on küll nii, et suuri otsuseid teeb peres alati mees. Kuid naine otsustab, kas need otsused on suured või väikesed. Mina olen nagu suur tamm, tema on see vesi, kes mind kosutab.
Kust te sellise abikaasa leidsite?
Restoranist, täitsa tõsiselt. Ja tegelikult tunnen oma ämma kauem kui abikaasat. Ämm tuli minuga umbes samal ajal Jaapanisse kokana tööle. Tal on Tokyos Vene restoran ja ma käisin seal iga mõne nädala tagant kodusemat toitu söömas.
Ühel päeval tuli koka tütar, kes toona õppis Vladivostokis meditsiini, emale nädalaks külla. Nii saime Leenaga tuttavaks ja asi hakkas arenema. Elasime teine teisel pool vett, lennukiga 1,5 tundi lennata. Ämm on väga hea kokk ja naine ei jää talle alla.
Kas Elenast on nüüd arst saanud?
Vaat ei saanud, sest poiss ajas pea segamini. Neljandal kursusel vahetas ta eriala ja hakkas samas koolis turismindust õppima. (Vaikib.) Jah, kümme aastat on oma korrektiivid teinud, sõpruskond on vahetunud. Mõtlen vahel, miks see nii on. Mõned usuvad, et ma olen uhkeks läinud. Aga ma ei ole, olen endaks jäänud. Nüüd Eestis olles tunnen, et inimesed mu ümber on muutunud – minugi eesmärgid elus on muutunud. Mina ainsana tean, millist elu ma elanud olen. Võin kirjeldada, kuid päris seda kogemust saab teada vaid see, kes on sumomaadleja olnud.
Mida te teete kümne aasta pärast – 2024?
Maailm on lai, kes teab, kus me siis olla võime. Äkki olen siis Eestis ja riigikogus?
Tahate te seda [riigikogu] tõesti?
Osa minust vist isegi tahaks, et teoks teha soov Eestile midagi anda. Aga praegu on vaja uuteks eesmärkideks jõudu koguda. Pakkumisi on ikka väga palju, eks näis. Kuid jah, kümne aasta pärast ei välista ma ka riigikogu.
Just praegu olen ma siin oma naisega ja sellisena õnnelik. Kuid õnn ei sega edasi pürgimast. Seda ma ka kindlasti teen. 
|
