Maire Aunaste: üks eluetapp on nüüd läbi

Sel nädalal saab Maire Aunaste ... oma sünnipäeva pidada.

saatejuht Marie, kirbuturuline Heinz ja operaator Tarmo

Kuna 2012 aastal viis argipäev, tööaeg ja telesari "Kirbuturu lood" mu kokku väga erineva Mairega, siis otsisin sünnipäeva auks oma arhiivist välja ühe varasema koostöö – intervjuu, mille Maire oli osaliselt sunnitud (tema enese väljend), kuid ka kindlasti nõus (!) andma ajakirjale Naised.

Kohe pärast salvestatud vestlust pakkis Maire kohvrid ning startis "Meie Euroopas" saaterühmaga kuhugi kiirteederägastikku. Enne loo trükki minekut oli aga vaja tekst ju persooniga kooskõlastada. Kuidas aga seda teha, kui telefonilevi hakib ja faksi kiirteele ei saada? 

Maire pakkus välja, et helistagu me siis talle n-ö teatud kohta ning saatis toimetusele graafiku, millal nad kus piiripunktis või bensiinijaamas täpselt on. Plaan oli hea, kuid elu ikka välja ei mõtle ja lõpuks nii läkski, et me saime oma kaks päeva iga natukse aja tagant Euroopasse helistada...

Lõpp oli sel lool õnnelik. Täna on mul vaid hea meel, et selline kogemuski kogetud sai. 

Neile aga, kes siiani vaevavad pead, et milline see Aunaste tegelikult on, julgen kinnitada: väga selle naise moodi, kes järgnevas loos välja joonistub.

Kel veel rohkem detaile vaja teada, võtku ja lugegu läbi vähemalt kaks Maire raamatut (kolmest ilmunust). Kuid üks neist olgu kindlasti see mürkroheliste kaantega "Mitte ainult meestest".

Just selle raamatu kinkis Maire mulle ja ütles, et lugegu ma see ikka läbi ka ning tulgu siis ütlema, et mis mulje jäi. Lugesingi. Tänaseks olen Mairele ka öelnud, mida arvan. Silmast silma.

Avalikult ütlen vaid: aitäh, Maire! 

_________________________

Intervjuu ajakirjale Naised, 12.09.2008

Maire Aunaste (54) on teleajakirjanikuna saavutanud diivastaatuse: tal on Eesti vanimas telekanalis olnud kokku kümme aastat oma iganädalane stuudiosaade, kabinetist ja nimelisest parkimiskohast rääkimata. Kuid hingerahu ja enesega tasakaalus olemine on Mairele seni kättesaamatuks jäänud.

Ilmselt võib liialdamata öelda, et suhtumises Mairesse jagunevad eestlased kaheks: nendeks, kes teda ei armasta, ja teisteks. Endas vigu leida oskab Maire kõige paremini tegelikult ise, lahates end iga jumala päeva õhtul üksipulgi. Ometi on ta juba neli aastat iga teisipäeva õhtul astunud telepurgis tuhandete silme ette vilunud inimhingede inseneri rollis. Tänaseni lahkub ta pärast saadet telemajast painava küsimusega: kas ma olen ikka küllalt hea!? "Materdan iga päev ennast oma egoismi, oma enesekesksuse ja vigade pärast. Ma ei ole egost vabanenud, aga peaksin. Ma tõesti tahaksin!" ütleb Maire rõhutatult ja dramaatikaga. Kerge pole talle ilmselt ei sellise tõdemuse väljaütlemine ega teoks tegeminegi. Osatamine jäägu vaid nende rõõmuks, kes ise Maire elu elada proovinud.

Isiklik elu ajas tülli

 "Olen näinud inimesi, kes tegelevad ainult oma hingega. Nad suudavad justkui valu mitte tunda või vähemalt seda mitte tähele panna. Tundub, et muu maailm ei lähe neile korda – ei see, et aeg-ajalt kritiseeritakse, ega ka see, et neid aeg-ajalt täiesti unustatakse. Mina aga tunnen kogu aeg liiga palju ning siis ka räägin liiga palju ja saan järjekordselt peksa. Siis mõtlen: nüüd aitab, rohkem ei räägi. Kuid ma ei saa sellega hakkama," tunnistab Maire. Hetk hiljem korrigeerib ta ajakirjaniku teie-pöördumist: "Ma ei või kuulata, kuidas mulle teie öeldakse. Mul läheb kohe süda pahaks!"
Niisiis on Maire vähemalt intervjuud andes kellegagi sina-peal. Kuid südameasjadest rääkimiseks sellest ei piisa: "Ma ei hakka oma isiklikust elust üldse mitte kunagi rääkima. See on absoluutselt välistatud. Tänu sellele ei suhtle ma enam paari oma naistuttavaga. Enam ma ei räägi. Kõik!" Oma järgmisel nädalal ilmavalgust nägevas raamatus on ta ometi sel teemal sõna võtnud – ju selle pärast, et raamat räägib tema elu uuele inimsuhete mõistmise tasandile viinud kogemusest. Maire peab siiski vajalikuks selgitada, miks ta eraelu suhtes nii kidakeelne on: "Kui ma veel ühe sõna kunagi oma eraelust räägin, on kellelgi mu lähedastest valus, sest inimeste valulävi on erinev. Asi pole niisiis mitte minus, vaid neis, kellest ma räägiksin, ja/või neis, kes pärast loeksid."

Saatuslik 54. aasta

 Oma 54. sünnipäevast alates on Maire suhtetasandil ilmselgelt uut elu elamas. Detsembris 2007 läinud aastale tagasi vaadates kommenteeris Maire, et ta poleks iial uskunud, et saab elus veel midagi sellist kogeda. Suhtekogemusi on Maire elus olnud seinast seina, nendega koos ka kasvamist – kord õpid üksi olema, kord teisele oma elus ja toas ruumi tegema. "Ruumi andmine teisele on väga keeruline ja ma ei ole selle protsessiga mitte kuhugi jõudnud. Sest tahaksin, et maailm tiirleks minu ümber. Et kui mina armastan, siis peaksid kõik samamoodi tundma. Kui nii ei tunta, siis olen hästi õnnetu," räägib Maire äärmise avatusega. Tõmbab hetke hinge ning jätkab: "Ühesõnaga - ma tean küll, et ideaalis armastatakse hoolimata sellest, mida vastu saadakse. Kuid mina tahaks kohutavalt palju vastu saada. Ja nii saan ma ikka haiget ja ikka ma nutan ja ikka mulle tundub, et armastust on liiga vähe. Usun, et see on minu süü. Tahaksin, et kõik oleks hästi tasakaalus. Kuid ma ei suuda kaalukausse valitseda. Kohe, kui mul on valus, tunnen, et maailm on kokku kukkunud, et millelgi ei ole mõtet ning et ma ei ole inimese ja ajakirjanikuna tasemel. Sellisest siseheitlusest, mis mind saadab, pole ma siiani lahti saanud," ohkab Maire ja ta huuled muutuvad pinget reetvaks kriipsuks.

Telega lõpparve?

 "Tänu sellele on mul väga lihtne nelja ja poole aasta jooksul (just nii kaua on olnud eetris saatesari "Meie" - toim.) tehtust lahti lasta. Üks etapp minu elus on läbi. See osa, mis algas Ameerikast tagasitulekuga, kui mulle pakuti saatesarja, mis sel suvel Euroopas filmitud ja detsembrini eetrisse mineva materjaliga lõpeb. Ma ei tea, mida tulevik toob, kuid ma tahaksin teha midagi muud ja mitte kogu aeg karta, kas ma olen ikka küllalt hea. Sellest tööst, töökohast ja inimestest ma kinni hoida ei taha ning ma olen nõus televisioonist lahkuma...." Paus, millega Maire öeldu välja mängib, on väärikalt pikk ja võtab korraks keeletuks küll. Maire tajub seda ning kuulutab kelmikalt: "Tahtsite avaldust, nüüd saite!" Tema Eestis ainulaadne diivalikkus selles seisnebki, et ta suudab vaevata ümber sõrme keerata kõik, kellega rääkima hakkab. Maire avab magnetkaardiga telemaja parkla ja keerab auto nina nii osavalt maja äärde, et seinale kinnitatud Maire auto number jääb auto ninaga vastamisi. "Loomulikult on mul siin oma nimeline koht. Olen ju 20 aastat televisioonis töötanud. Ma arvan, et oma parkimiskoht on sellega küll välja teenitud. Ja pealegi – ma tulin Ameerikast telesse tagasi tingimusega, et mul on auto ja koht, kuhu seda panna." Maire avab raske klaasukse, astub kergel sammul oma kabinetti teisel korrusel ja viskab võtmekimbu lauale – võtmehoidja konn on ühtäkki omasuguste seas. Rohelisi krooksujate kujutisi on ses toas nii laual, seinal kui ka riiulil. "Tead, neist on liiga palju räägitud. Aga noh, käisin nüüd just Frankfurti täikal ja ostsin jälle ühe. Vabatahtlikult! Kogumine algas sellest, et üks "Reisile sinuga" osavõtja, kellest sai hiljem mu sõbratar, kinkis mulle konna. Seejärel arvasid kõik, et mulle peab konna kinkima. Nii on see hunnik konni alguse saanud. Tegelikult olen ka ise neid igast riigist ostnud. Kuid nüüd püüan konni enam mitte märgata, sest lõppude lõpuks elan ma ju ikkagi ühes toas," lausub Maire etteheitvalt käsi laiutades. On ilmne, et need konnad polegi enam koju mahtunud. Kuid tööle mahuks mõni loikam kindlasti veel.

Kirbuturu võttel Türi keskväljakul

Hirm tähelepanu ees

 Kunagi, kui tele- ja raadiomajja tehti veel klassiekskursioone, sattus üks õpilane ühes uudistetoimetuse toas laua all silmama paari kollaseid kontskingi. Hiljem selgus, et need kuulusid toona veel telenäo staatusse mitte tõusnud Mairele. "Issand, kas tõesti olid mul need kingad kümme aastat hiljem alles? Mäletan, et ostsin need 17aastasena ja kollased seepärast, et mulle meeldivad värvid. Laua all olid need aga ilmselgelt seetõttu, et nendega ei saanud käia. Mul on palju selliseid kingi!"
Telenäota oli Maire aga toona seetõttu, et AK reporteri roll tähendas enamasti mitte kaamera ees, vaid selle kõrval seismist, ja nii jäi võttesilma ette tavaliselt vaid reporteri selg. Seda tööd tegi Maire kaheksa aastat järjest."Tegelikult ma kardan kohutavalt tähelepanu, see on minu jaoks õudne asi. Isegi hooaja avaüritusel oma kolleegide ees seismine on ränk. See imeb minust pool elu välja. Olen enda suhtes alaväärsuskompleksi põdenud alates puberteedieast. Jah, ma tunnen neid ajakirjanikke, kelle ees pidin just oma saate uusi osi tutvustama, kuid ikkagi mul kuivavad huuled ära, olen üleni higine. Ma vihkan tegelikult tähelepanu. Ma ei käi avalikel üritustel, sest ma ei talu neid. Tänavalgi oleks mul hea meel, kui keegi tähele ei pane. Kuid kuna pean iga sekund arvestama sellega, et mind tähele pannakse, on parem juba hea ehk vaatamisväärne välja näha," tõdeb Maire ja vihjab oma kirevale garderoobile.

Enesemüümine riietuse abil

 "Kui pean kohtumisele või esitlusele minema, valin riietust alati väga pikalt," kõneleb ETV hooaja avaürituselt naasev rahvustelevisiooni üks tänaseid "vapinägusid". "Nagu tänagi, kuid nüüd lähen tööle ja vahetan riided ära, sest panka minnes ja linnas asju ajades võin vabalt hallis vihmamantlis olla. Kuid olen aastatega õppinud, et kui tahad oma loomingut müüa, siis peadki silma torkama. Aga mitte niimoodi, et ah, minust ei ole midagi rääkida ja minu saatest ei ole midagi rääkida, minu raamatust ei ole midagi rääkida. Selline põhimõte oli mul enamik aega oma elus. Kuid viimastel aastatel olen aru saanud, et mu looming ei ole nii halb, et seda müüa ei võiks. Kui ma midagi teen, siis peangi ennast märgatavaks tegema. Igasuguste vahenditega, ka näiteks mu kahara seelikuga. Siis vähemalt inimesed vaatavad ja ehk jääb neile ka kõrvu, et oi, kuule, ta ütles mingi asja ka – et tal tuleb mingi saade. Kui mul midagi pakkuda ei oleks, siis ma end papagoi moodi riide ka ei paneks, siis ma sellele tähelepanu ei pööraks. Sest siis räägitakski sellest, mis mul seljas oli. Aga kui märgatakse, et ta oskab kirjutada ka, ei saa ma oma loomingut sellega halvemaks teha." Nagu müümine, on eestlasele veel võõras ka komme käia end terapeudi juures avamas ja analüüsimas. Võõras on see Mairelegi, kuid ta teab, et läänes on niisugune komme päris tavaline: "Kusagil peab ju inimene saama end tühjaks rääkida. Kuid mina kuulan õhtul iseennast. Mõtlen voodis üksi olles oma sammud üle, olen endaga vihane ja tunnistan, et olen jälle valesti käitunud. Ja mul on häbi. Häbi tunnen ma alati, kui halvasti käitun. Ehk siis absoluutselt iga päev. Järgmine kord teen sama paugu peaaegu samal moel uuesti... Vahel räägin ma ka tütrele, kes on erialalt psühholoog, kuid ta oskab analüüsida ja seepärast pean ma tema ees pooled asjad maha vaikima, sest muidu on mul tema ees häbi."

Mõnuaineks ostmine

 Maire elab Tallinnast väljas. Kusagil, kuhu kulub 15 kilomeetrit ja kus on tema üks toakene. "Mahun sinna suurepäraselt ära ning mul tõesti pole rohkem ruumi vaja, ja mu ego mahub ka," teeb ta tõsiselt mairelikku nalja. "Tegelikult on mulle väga vähe vaja. Aga samas on minust saanud suur ostusõltlane ning sellega olen andnud enesele uue põhjuse rahulolematuseks. Kuid ma tunnen ostmisest lihtsalt niisugust mõnu... Riided, plaadid, jalanõud, konnad, ehted, sallid, kotid - ühesõnaga..." Maire naeratab selle vestluse jooksul vähe ning suurema osa ajast tundub, et ta ei jõua intervjuu lõppu kuidagi ära oodata. Ometi jääb ka mulje, justkui oleks temalgi meeldiv rääkida. Selle naise sisse näha on keerukam kui temaga vestelda. Siis kõneleb Maire ühtäkki armastusest: "Ma armastan lihtsalt ja üle kõige – elamist. Elada on tegelikult ju mõnus!"Maire jaoks tähendab elamine aga laiemas plaanis omaette olemist. "Olen hästi eraklik inimene. Vajan hästi palju privaatsust ja seltskondlik suhtlemine on suur kohustus. Ma ei suuda end sobitada nende inimeste hulka, kes tunnevad end elus hästi. Mina tunnen end kogu aeg natuke halvasti. See on tõesti ka tõsi. Absoluutselt!
"Kui nii, siis nii! Aga mingi põhjus peab sel tundel ju ometi olema. "Tunnen end halvasti iseenda tõttu. Enno Tammer ütles ülikooli alguses, et miks sina pead kogu aeg teistsugune olema. Aga ma tunnengi, et olen teistsugune. Tunnen, et teised näevad mind teistsugusena. Tead kui tihti ütlevad inimesed mulle: "Ma tean, et paljud teid vihkavad - minule te küll meeldite!" Sellised laused süvendavad ebamugavustunnet veelgi." Maire peab jälle pausi. "Arvan, et mõnes teises ühiskonnas oleks mul lihtsam olnud... Tegelikult ma olen ju elanud teises ühiskonnas. Kuid ka Ameerikas ei oleks ma õnnelik olnud, ehkki tundsin end seal hästi, kuid - ma pole seal sündinud. Kultuuritaust, sõbrad ja aeg peavad õiged olema. Kõik need eestlased, kelle juures ma nüüd saatega käin - nad on kellegi või millegi pärast välismaale läinud. Ja kellegi või millegi pärast on nad seal õnnelikud. Kuid midagi on nende kõigi elus puudu," tõmbab Maire piiritagusele unistusele joone alla.

Pigem äikesenaine

 Kes veel ei teadnud, siis Maire on pesueht tööloom. "Otsustasin juba enne ülikooli ja traktoritehasesse minekut, et minu prioriteet elus on töö. Ma tunnen kohustust olla vajalik," deklareerib ta. Ka armastus nõuab Maire sõnul tööd, temalt kindlasti. "No aga loomulikult. Sest ma pole ju leebe nagu lammas. Isegi mitte nende inimeste puhul, kes mulle väga meeldivad. Ikka tahaks vahel ka nende juures midagi muuta. Seepärast ma kogu aeg õiendan," ütleb Maire ning ta lõuajoon muutub veelgi tugevamaks.
"Usun, et see on kaasa sündinud - on inimesi, kes suudavad olla vait ja vagad. Vesi ka ei liigu, kui nemad astuvad. Kuid mina ei ole selline. Ja kui ka oleksin, siis poleks ma kindlasti mitte ajakirjanik. Skorpion (Maire horoskoobimärk – toim.) ei ole kunagi päikesenaine – nii ütles kunagi Ingrid Rüütel. Ma olen temaga väga nõus. Olengi ju pigem äikesenaine ja selliseid inimesi väga ei armastata. Kuid mina olen armastust alati kohutavalt vajanud. Samas võin täna öelda, et see aasta on olnud mu elu parim. Minul on armastusega kõik korras," teatab ta kelmikalt."Olen elus aru saanud, et meeste arusaamine armastusest on teistsugune kui naistel. Ja et neid inimesi, kes saavadki armastusest ühtmoodi aru, on maailmas hästi vähe. Näiteks olen nelja aasta jooksul "Meiet" tehes näinud ühte paari, kes on 60 aastat koos olnud ja kes ei ole kordagi häält tõstnud. Nad armastavad algusest lõpuni ja kogu aeg koos. Sellised paarid on erandid."

Torkan, järelikult olen

 Maire on selles suhtes niisiis realist ja on ju tegelikult ääretult tore seegi, kui armastusevajadus suhtes kas või aeg-ajalt kattub. Ent kuidas hoida suhet kattumiste vahepeal? Maire kinnitab, et temal karjumise kommet ei ole. "Hääle tõstmine polegi kõige hullem asi," teab ta. "Aga ma hakkan tegema mürgiseid vihjeid ja olen muidu vastik. Mul on lihtsalt selline iseloom." Maire kehitab oma sõnadega justkui õlgu. Selle taha võib ju kenasti varju pugeda, kuid ikkagi - miks peab nõelama? "Arvatavasti seepärast, et ma tuletan nii meelde - olen elus ja suudan reageerida: kuku, mina olen ka siin, palun pange mind ka tähele!" ütleb Maire, ilmestades öeldut žestidega.
"Mul on sõbranna, kes on mind lasteaiast saadik tundnud. Tema sõnul olevat ma kogu aeg olnud ühesugune. Tean, et olen aeg-ajalt väljakannatamatu, kuid ma ei suuda end muuta, aga võib-olla ei taha ka. Pigem tuleks leppida sellega, milline inimene tegelikult on. Ja ses osas olen ma elus palju õppinud. Mäletan, kuidas mulle ei meeldinud mu esimeste kavaleride juures küll kellegi püksid, küll kellegi istumine-astumine. Virisesin kogu aeg. Nüüd olen ses suhtes palju normaalsem. Olen aru saanud, et välised asjad on olematu tähtsusega. Kui sa leiad enda kõrvale inimese, kes sulle sobib, siis ole sellega rahul ja õnnelik! Tõelist hingesugulast pole ma endale elus leidnud. Küll aga on see aasta olnud mu elu huvitavaim, raskeim ja õnnelikem."