Märt Rask: nüüd olen karmavõlast vaba

"Mida päev edasi, seda rohkem mõistan, et õnnelikud on need, kes saavad oma elu elatud õiguskaitseorganitega suhtlemata," ütleb Märt Rask oma juristikarjäärile tagasi vaadates.

Meri kohiseb sel päeval vaiksemalt kui sügisele kohane. Kui kolletanud lehti ja läbipaistvat metsatukka poleks, ei saaks kohe arugi, et suvi on läbi. Märt Rask (62 – intervjuu aastast 2013) astub oma maakodu õuel aeglasel sammul tulijaile vastu, võtab punase nokkmütsi ühte kätte ja ulatab teise.

„See on mu pelgupaik, siin ei p e a ma midagi, kuid kõik on me endi kätega tehtud,” osutab peremees laia kaarega 25 aastat tagasi soetatud maa-alale. Kahel hektaril on viis hoonet, sel suvel kolmandat korda õitsev roos, 200 meetrit kiviaeda, noored õunapuud ja tugevalt tagasi lõigatud vana sirelihekk. Kõik selleks, et üheksa Raski kokku saades kenasti ära mahuksid.

„Meil on siin see elamine paljukesti olnud poistele nagu tööõpetuse tund. Lastega koos tegemise aeg ongi ju tegelikult üürike, viimane võimalus on siis, kui nad on 17, seejärel tulevad juba oma plaanid ja sealt edasi on hoopis nii, et sa lähed lastele appi ja mitte vastupidi,” lausub kahe poja isa, kolmekordne vanaisa.

Äsja riigikohtu esimehe ametist vabastatud Rask ütleb, et valmistus sellest tähtajalisest kohast loobuma üheksa aastat. Ja et praegu ei mõtle ta muule kui puhkusele, mida nüüd mõnuga Alliklepal veedab. Kuid intervjuu käigus tunnistab ta ka, et palgatööle enam tagasi ei lähe. Mitte kunagi.

Abikaasa Mari küpsetab lastelaste lemmikkooki, pakub kohvi ja taandub ülemisele korrusele oma juristitööd tegema. Peremees aga hakkab andma enda sõnul üht oma viimast intervjuud. Räägime aususest, ka süütundest ja surmanuhtlusest ning hea ja kurja tundmise puust, mis Märt Raski arvates on meisse juba lapsepõlves kasvama pandud.

Tiit Blaat tegi pilti 

Tundub pisut üllatav, et teiesugusel liidripositsiooniga mehel on selline romantiline pelgupaik ja nokitsemiskirg. Oletegi kõik ise teinud?

Ise ikka. (Muheleb.) 14–15-aastasena hakkasin isale segu ette tegema ja sealt jäi see oma kätega tegemise tahtmine külge. Tegelikult on mul tohutult hea meel, et olen ka oma kahele pojale õpetanud sae ja kirve käes hoidmist ja kelluga töötegemist. Kas neil seda kunagi ka tarvis läheb, on iseasi, aga inimene, kes naela seina ei saa, on ju hädine.

Olete teinud siin enamatki – kasvõi selle kiviaia. Kivid on ikka maapõueseadusega kooskõlas siia jõudnud, eks? 

Muidugi. Siin on sellist aeda lausa lust teha, sest maa on nii kivine, ükskõik kuhu kopa paned. Kuid talumeestega kokkuleppel sai ka mitu põllunurka tühjaks tehtud. Nüüd on siin koos väravatega kokku 200 meetrit kiviaeda ja hinnanguliselt 750 tonni kive. Ja selle roigasaia tegin otsa lihtsalt tahtmise pärast. Põtra see ju ei pea, aga ehk kitse… Metssigu käib siin ka sonkimas, aga need peletan niisama minema. Jahimees ma pole.

Kive on jagunud siin ka ehitiste jaoks…

Lusthoone [ainus sellenimeline on Raski kinnistul ja kantud ka Padise valla hooneregistrisse] suitsuahju ehitasin ise. Noorema pojaga ladusime aga keldrimüüri. Keldri asukoht on vana, nagu ka maja asukoht.

Aga kelder on praegu tühi. Mari teeb ikka siiamaani hoidiseid ja mahlu, kõrvitsat ka. Aga lademete kaupa ja nagu Kivirähk kirjutab, et „pole lootustki sealt keldrist välja saada”, seda meil siin ei ole.

See on pelgupaik, mitte mingi tootmisbaas. (Naerab.) Aga viis puud kannavad õuna, marju on ka. Tähtsam on, et siin on ruumi ja hea olla.

Aga ma tahan teile näidata, mis ma eile istutasin. Kolleegid kinkisid mulle riigikohtust lahkumise puhul puu, ja kuna mulle meeldis kastan, siis selle ka valisin. Eile toodi see nelja meetri kõrgune puuke õuele. Panime selle kohe mulda.

Teie olekust ja kõnepruugist on tunda puhkust. Töiselt olete kasutanud märksa keerulisemaid väljendeid...

Eks me kõik ole ses mõttes kameeleonid. Kui kõneled igapäevaasjadest inimlikku juttu, siis ei ole mõtet võõrsõnu kasutama hakata. Aga kolleegide-juristidega ei saa ainult kehakeeles ja tavaterminitega seletada, sest muidu läheb vestlus väga pikale.

Minu kohta on öeldud, et olen terava keelega ja pigem rõõmsa olekuga inimene. Ju nii on, sest püüan paljusid asju ja situatsioone läbi huumoriprisma lahendada, mis aga enamasti ei õnnestu. Siis üritan seda järgmise naljaga parandada ja seepeale läheb asi veel hullemini metsa. Siis tunnistan, et näe, püüdsin nalja teha, aga ebaõnnestunult. Iroonia kõrgem vorm on ju eneseiroonia. See on võimalus ka vestluspartneri tuju tõsta.

Keelepruugiga saab muidugi ka vestluspartneri paika panna. Näiteks teie-sina variandi puhul annab see kohe barjäärivõimaluse. Või siis n-ö klaasvahesein ehk erakordselt külm põlglikkus – kui palju keegi sellist suhtumist kasutab, on iseasi. Mina oma arust nii siiski ei tee.

Ja üldse loodan, et nüüd, kui ma ei ole enam riigikohtu esimees, võin endale ehk ka oluliselt rohkem lubada kui varem.

Nüüd ongi olukord muutunud. Kes on Märt Rask täna ja siit edaspidi?

Olen pensioniootel töötu, ehkki ametlikult riigikohtu liige ja kuni puhkuse lõpuni kohtunik. Esitasin uuele riigikohtu esimehele Priit Pikamäele palve, et ta teeks riigikogule ettepaneku minu vabastamiseks 27. novembrist. 19. detsembril saan ma 63 ja kavatsen siis tõesti pensionipõlve pidama hakata. Eks on oldud-tehtud ka juba. Kogu aeg küsitakse, et mida sa nüüd tegema hakkad ja mis edasi saab. No midagi ei saa. Kas peab kogu aeg midagi edasi olema?

* * *

Oleme jalutades jõudnud valge liivaga rannale. Peremees viipab kaugusse ja kinnitab, et sealt paistab Osmussaare tuletorn. Küllap nii ongi, käib ta ju siin rannal ikka jalutamas ja kuu aega tagasi käis viimati ka lapselastega suplemas. Kaks kilomeetrit valget liivaranda...

„Siin oli piiritsoon ja Ookeani pioneerilaager. Hommikuti kell kuus kõlas üle küla NSV Liidu hümn. Kui kummikutega vette läksin, siis tuli juba Kalašnikoviga valvas Nõukogude piirivalvur ja hüüdis „obratno” [tagasi]. Tsirkus käis kogu aeg,” seletab Rask ja vajutab punase nokatsi sügavamalt pähe: „See on mul selle pärast, et muidu Mari ei leia mind metsa seest üles.”

* * *

Millist elu soovisid teile vanemad?

Täna neile tagasi mõeldes on mul tunne, nagu tasuksin karmavõlga. Sest nad kumbki ei tahtnud, et ma juurat õppima lähen.

Neid kumbagi ei ole enam. Ema suri 87-aastasena 2003. aastal ja isa siis, kui sündis mu noorem poeg, olin siis 32.

Eks nad mõlemad pidasid selle vahepealse riigikorra vastu vimma, sest isa pandi 1947. aastal vangi, sündisin pärast ta vabanemist. Meil kodus sellest üldse ei räägitud, sest lapsesuu võib ju avaldada hoiakuid ja muud ning sellest võib tulla pahandusi. Neid ei vallanud just õnnetunne, kui ma Nõukogude üliõpilasena hakkasin juurat õppima. Kuid nad ei teinud mulle ka takistusi. Kui minust sai advokaat, siis suhtus isa sellesse pragmaatiliselt ega teinud mulle etteheiteid. Ema soovis vaid, et valiksin metsanduse eriala, sest olenemata riigikorrast ja poliitilisest režiimist – mets oli, on ja jääb.

Eelmise aasta 23. detsembril juhtus aga nii, et korjasin oma linnakodu mägimänni otsast käbid ja panin nad katlamajja kuivama. Siis koputasin seemned välja ja 27. märtsil külvasin rõdule kasvama. Nüüd on neid siin aia ääres üle 120 taime, ühes mullakotis on kaks isegi kõrvuti, teine on serbia kuusk. Tore on vaadata, ilus ka. Mari vaatas ka ja ütles: „Millal sest ükskord puu  kasvab?” Ma ei tea, millal ta kasvab. Aga kui ma ei pane teda kasvama, siis ei kasva ta ju mitte kunagi. Mis neist saab, eks näis. Lapsik ju ühelt poolt, kuid siin ma olen – justkui võlga tasumas.

Neid võrseid vaadates on korraga näha nii ajalik kui ka ajatu, sest nende suurust näevad hoopis teised silmad.

Kunagi ei näegi me ju kõike, mida teinud oleme, või neid tagajärgi. Jätan meeleldi selle rõõmu teistele. Uskudes, et kellelgi on kunagi ilus vaadata, kuidas puu kasvab. Ent kui sa suudad hoomata seda, mida sa oma ajalikus elus oled head teinud, siis oled õnnelik.

Inimene sätib aeda oma käe järgi. Ka ühiskonda ju… 

Jah, kohtuniku töö on ka pisut aedniku töö moodi, muidugi võib mõelda nii. Kuid inimsuhted võiksid ennekõike olla rajatud siiski kokkulepetele, eetikale ja moraalinormidele. Õiguspool tulgu alles siis, kui muul moel enam hakkama ei saada.

Olen kokku töötanud 45 aastat: advokaadina, kohtunikuna ja kahel erineval ministrikohal – ning mida päev edasi, seda rohkem mõistan, et õnnelikud on need, kes saavad oma elu elatud õiguskaitseorganitega suhtlemata. Ilma kohtuta peaks inimene igal juhul hakkama saama.

Mida te oma ameti poolest arvate kriminullide ja sarjade vaimustusest, mis on eestlasi vallanud? Millest see räägib?

Ilmselt see on ajastu märk. Juristina vastates ütlen, et see on meelelahutus, kuni see ei tee kellelegi haiget ega propageeri vägivalda.

Ma küll ei tea, kas sellele on sihilikult ka mõeldud, aga see võib ju olla näiteks vanavanema ja lapselapse ühine ajaveetmise vormgi. Mõttelaadi mõjutamiseks on sellise ühisosa loomine teleseriaalide puhul väga tähtis.

Sellest hoolimata on küsimus, kas imiteeritud tapmist peab nii palju näitama. 

See on see pehme valdkond, millele laieneb lapsevanema, kooli ja paljude teiste juhendajate vastutus ühe noore inimese küpsusele vastavate asjade kuulmise-nägemise eest. Seadustega ei peagi seda paika panema. Mida see annaks?

Karmima raami ehk, sest mulle tundub, et tänased lapsevanemad on põlvkond, kes taltub ainult karistuse hirmus.

Tõsi, aga kui lastega tekib probleeme, siis ei tule mitte oodata, kuni uus seadus tehakse, vaid reageerida tuleb kohe, vastavalt sisemisele eetikale ja edaspidi vältida tekkinud olukorda. Kodus pannakse meisse kasvama hea ja kurja tundmise puu. Igal piirangul peab olema väga selge eesmärk, kuid karistustega paremat maailma ei loo – paraku.

Hiljuti kõnelesin ühes koolis noortele seadustest ja küsisin, milliseid õigusi seadus neile annab. Noored lugesid igasugu asju ette, teadmata, et kõik need õigused olid seadusest olenemata neil juba olemas. Me sünnime siia ilma ju vabana – ükski seadus ei anna meile õigusi, vaid piirab kellegi teise õiguste nimel meie individuaalseid vabadusi. Kui näiteks liikluseeskirjadesse on kantud piirang, et külavahel ei tohi 30 km/h-st kiiremini sõita, siis on see sinna pandud külaelanike ja nende loomade kaitseks. Kuid iga märk ja piirang peavad olema põhjendatud!

Vahel minnakse liiale ka: ebaratsionaalsed piirangud vähendavad seaduskuulekust. Ja koolides peaks olema rohkem õiguskasvatust.

Räägime teie ametirüüst. Mitte igaühel ei ole võimalik talaari kanda. Kas see rüü annab teistmoodi tunde?

Kohtunikule on talaar sümboli tähendusega tööriietus. Mõnedel advokaatidel on ka see lubatud ja erinevates õiguskultuurides tähtsustatakse talaari erinevalt, brittidel käib ka parukas sinna juurde.

Osa meie kohtunikke soovib olla lepitajad ja jääda talaari kandes siiski osapooltega samale tasapinnale. Teine osa kohtunikke tahaks end ametirüü taha varjata ja soovivad kohtusaalis olla ka füüsiliselt kõrgemal poodiumil. Jah, talaari taha saab varjuda, see muudab inimese ju anonüümseks. Nagu igasugune munder.

Kentsakas oli see, et kui läksin nüüd selle koosseisu vannet vastu võtma, siis tuli keegi selja tagant ja hüüatas: „Ou, nii pidulikuks on asi aetud, isegi papp on välja toodud.” Keerasin suisa ringi… Inimene, kes on välja jõudnud meie seadusandlikku kogusse, võiks ikka vahet teha kohtuniku ja kirikuõpetaja talaaril. Teiseks võiks mõelda, millise usundi või konfessiooni teenistust siis seal õige läbi viia. Eriti veel riigis, kus kirik ja riik on lahutatud. Aga muidu on see ju päris mõttekoht, kui uue riigikogu koosseisu liikmed ootavad meie riigis Toompeale pappi…

Kui lähedased on Eestis riik ja õigus?

Põhiseaduse järgi on riik üles ehitatud teenima rahvast ja võtab veel ikka natuke aega – nii umbes paar põlvkonda –, enne kui õpime aru saama, milleks riiki üldse peetakse. Minu lapselapsed peaksid end juba päris vaba inimesena tundma. Neil ei ole enam Viru-sündroomi à la et kui näed Viru hotelli šveitserit, siis ei käi jõnksu seest läbi.

Riik peab oma rahvast teenima. Mitte aga nii, nagu minuvanused inimesed elasid kaks kolmandikku oma elust riigis, kus inimene oli riigi omand. Me teinekord ei pane tähelegi, kui sügav see totalitaarne hirm on. Siit on pärit ka see kõva käe ihalus – terve komplekt väärtushinnanguid, mis annavad totalitaarse maailmakäsitluse. Ja inimesed, kes on selle küüsis olnud, võivad enese küll vabaks mõtelda, aga teatud situatsioonides tuleb kusagilt ikka mineviku valus torge.

Praegused kümneaastased on see tulevik, kelle käest 20 aasta pärast küsida: „Kas te sellist Eestist tahtsite?” Täna selle riigi ehitajatelt küsides mõjub see irooniana. Keegi meist ju pole teadnud, millist me tahtsime. Tegelikkuses teadsime pigem seda, mida me ei taha!

Üks asi, mis toona oli ja enam mitte, on surmanuhtlus. Millised on teie mõtted selle sõna ja karistuse kohta?

(Pikk paus.) Töötasin Nõukogude ajal advokaadina ja tõsi ta on, et kaks minu kaitsealustest on maha lastud. Olen veendunud, et tegemist oli õigesti süüdi mõistetud isikutega, väga jõhkrate mõrvadega mõlemal puhul.

Tollaste seaduste järgi karistati surmanuhtlusega (viimane süüdimõistetu hukati Patarei vanglas 21. septembril 1991, surmanuhtlus kaotati 1998. aastal), kuna üldine karistuspoliitika oli selline. Kas see oli õige või vale, see on omaette küsimus. See kõik ei ole mulle võõras, kuid teemana mulle siiani raske ja jääb eluks ajaks meelde…

(Kehakeel muutub.)

Ma ei poolda surmanuhtlust, sest eksimise võimalus on väga suur ja alati tuleb karistust võtta kui karistust, mille puhul saab küsida: mida me tahame sellega saavutada? Mis on karistamise eesmärk?

Tahame ju, et inimene ümber kasvaks, kuid sageli on tulemus nullilähedane, ehkki selle saavutamiseks kulub tohutult ühiskonna ressursse. Järelikult tuleb otsida põhjuseid kaugemalt: viga on tehtud kurjategija väga varajases eas. Selle pärast on perekonna, lähedaste ja lasteasutuste roll ühiskonna kooseksisteerimiseks ja selle sujumiseks meeletult palju suurem, kui me oskame tähele panna. Sest maailmas leiduvaid ahvatlusi ei ole võimalik muuta. Küll aga suhtumist ja lähisuhteid.

Pikalt vangis istunud inimene ei oska ühel hetkel enam kuidagi teisiti elada, sest vangla on täiesti teine maailm, kus kehtivad teised suhted ja oma õigusemõistmise printsiibid. Mida rohkem me suudame seda subkultuuri, mida toodab vangla, juba eos vähendada, seda parem.

Toimiv karistus tähendaks ju ka, et inimene tajub süüd. Mis on üldse süü?

Soomlastel tähendab syy põhjust. Eestlasel on süü seotud tundega ja tähendab, et tuntakse tehtu suhtes kahetsust. Süü on enesesse vaatamine, aruandmine. Süütunde tekkimisele saab ka kaasa aidata, aga kui sellel puudub sisemine tunnetus, siis on väga raske uskuda, et kõik tulevikus ei kordu. Kui süüd ei tunnetata, siis jõuamegi olukorda, kus trahvitav tõdeb: „Ai kurat, näe, jäingi vahele, et turvavööd kinni ei pannud!”

Olete ilmselt palju mõelnud aususele. Kas see mõiste on ka ajas muutunud?

Ikka, kõik asjad ju muutuvad. Näiteks ausus, aumehelikkus kui eetika kriteerium. Saab ju ka ausalt valetada, lihtsalt valid, mida räägid, ja jääd vaikides ausaks. Iseasi on siinjuures juba mainitud seaduskuulekus – see algab lastetoast ja vangla või prokuratuur siin enam ei aita.

Usun, et me sünnime kõik siia ilma ausate ja siirastena. Mida rohkem me kogeme, seda ebaausamaks muutume. Silmakirjalikkus ja ausus on kaks sellist asja, mida tasuks lausa analüüsida ja võrrelda. Sest on ju võimalik jääda iseenda ees ausaks, aga…

Võtame või praegused valimised: kandidaadid tegelevad ju enesemüügiga. Ausus nende puhul on see, kui kavatsetakse midagi teha ja siiralt ka sellesse usutakse. Ebaausaks muutub kõik siis, kui räägitakse ühte ja mõeldakse tegelikult hoopis teist à la „hästi läks, et me valimisi ei võitnud, nüüd ma nende lubaduste peale rohkem mõtlema ei pea”.

Fakt on ka, et paljud väljaütlemised ja arusaamised olenevad sellest, kuidas ajakirjandus suudab tasakaalu hoida. Tasakaalu mõttes on ka hea, kui valimiste käigus seltskonnad eesotsas vahetuvad.

Ma ei saa ütlemata jätta, et meie peaminister on teinud ajalugu, olles kõige kauem järjest ametis olnud peaminister. See on erakordselt kõva sõna. Kuid olgem ausad: inimesed on Ansipist ja koalitsioonist tüdinud. Sest no kaua sa jõuad ühte lemmikartsist kuulata.

Kas teie, riigijuht ja kohtujuht, omavahel mõnikord midagi arutasite? 

Mul ei ole peaministriga mingit liitu. Mitte ükski minister ega kõrge ametnik kohtunike nõupidamistuppa ei helista ja ei ütle, et kuulge, lahendage see asi nüüd nii. Sellega võib rahul olla või mitte. Aga ma kinnitan käsi põhiseadusel: mingit seadusevälist õigusemõistmise mõjutamist Eestis ei ole. See on sõltumatu süsteem.

Ajakirjandusvabadus ja õigusemõistmine – demokraatia kaks alustala. Ma ei tea, kas ajakirjandus täidab kõiki neid funktsioone, mida demokraatia arenguks tarvis on? Õigusemõistmise poolelt saan ma seda kinnitada. Ainult seaduse ja kohtuniku enda südametunnistuse alusel tehakse meil kõik otsused.

* * *
Korraks istub maakodu nahksel sohval kaks Märt Raski - üks veel vaimselt riigikohtuga tugevalt seotud ja teine juba taamal terendavast pensionipõlvest rõõmu tundev mees. Ta on kõik ära rääkinud, nii ausalt kui mälu kannab. Nüüd teeb ta ühe elektroonilise piibuseansi ja poseerib pildile, mille allkirjaks pakub ise: “Siiras töötu naeratus!”

* * *
Arvan, et te olete juhuse tahtel üks viimaseid inimesi, kellega ma niimoodi avameelselt suhtlen. Varem ma ehk isegi nautisin tähelepanu keskmes olemist, kuid olin tänu ametile sageli sunnitud taganema. Sest mu sõnu oleks võidud üle kanda kohtusüsteemile.

Iga asi saab kord otsa. Mu süda on rahul. Nii halvasti, et selle pärast peaks hakkama tohutult sügelema ja võitlema, ei ole Eesti elus midagi. Ja põlvkond, kuhu mina kuulun, on väärt seda, et väärikalt vanaduspõlve pidada.

Las tulevad nooremad, andekamad, targemad ja kui nad soovivad, las nad hindavad enda seisukohalt ümber kõik, mida seni on tehtud.

Meie jalus olek ei oleks nagunii lahendus. Eks edasi paistab, mis juhtuma hakkab. Elame-näeme.

---

Jäätise-sundus laste nimel

Märt Rask ei ole maias mees, seda kinnitab ka abikaasa Mari ning toob näiteks nende külmkapi, mis on erinevaid jäätisesorte täis ja pikalt puutumata.
“Vahel tegelikult ikka sööme ka natuke, aga pere noortega sammu pidada me ikka ei suuda,” naerab Mari ja kirjeldab, kuidas neist Märdiga said vanema poja Rasmuse jäätiseäris katsejänesed. “Kõik toodi meile ju ridamisi siia maitsta ja no kuidas sa siis jätad proovimata ning arvamuse avaldamata,” muheleb Märt, lisades, et poja üle tunneb ta muidugi rõõmu, kuid tema leiutatud LaMuu jäätist poest pole olnud veel põhjust osta.
“Ühe korra tegelikult seisime kaupluses külmiku ees ja ukski oli lahti, aga siis Marile meenus, et meil on kodus ju terve riiul neid näidiseid veel täis,” naerab Märt. Muide, Marile meeldib Rasmuse toodetest enim mangomaitseline sorbett, Märt aga eelistab olla pigem jäätise ostja rollis.

Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 5. oktoobril 2013