Sandra Uusbergi elavad pildid, ka Üksküla ajast
Linnateatri näitlejatar Sandra Uusberg on viimasel ajal justkui kogemata sattunud täiesti uude, intervjueeritava rolli. Ta tunnistab, et endast rääkida on keeruline, kuid meediaga suhelda on vajalik, sest kehastab ta ju ühte naispeategelast uues mängufilmis “Elavad pildid” ning just täna õhtul on tal koduteatris esietendus. Ka järgnev vestlus sündis piltides, sest räägivad need rohkem ju kui ükski sõna suudaks.
Proloog
Minust oleks võinud 26 aastat tagasi saada hoopis Laura. Sest isa Sander oli nii mõelnud. Kuid ema Kristel soovis teisiti. Omamoodi nimedilemma lahendasid vastsete vanemate sõbrad, kelle meelest kõlas paremini „Sandri tütar Sandra”. Nii jäigi.
Nii palju nimesid
Sünni hetkel saadud perekonnanime – Üksküla – vahetasin aastaid hiljem pikemalt mõtlemata armastatu oma [lavastaja Uku Uusberg] vastu ja nüüd olen juba kolmandat kevadet teatripublikule näitleja Sandra Uusberg.
Eks ma hinges olen ikka Üksküla ja Lüdig (sugulus seob teda ka helilooja Mihkel Lüdigiga – toim) ja kõike muud ka – need ei kao minu seest. Tegelikult oli mul ikka suur soov nime vahetada – põnev ka ju tüdrukule: uus nimi, uus allkiri. Harjutasin kirjutamist kaua, aga kirjutasin salaja, sest kardan ka kelkida. Romantiline olen ka, ma unistan kaugele ette...
Laubalokk ja plaadikogu
Ühetoalise Lasnamäe korteri köögis mängib tibatilluke must-valge teler ja ekraanil loeb mustade prilliraamidega naine venekeelseid uudiseid. Olen umbes kolmene ja tukka on keeratud suur rull, et oleks uhke laubalokk. Sünnipäevakingiks saadud kiik on ka sealsamas köögis ukseorvas... Neljaliikmelise pere ainsat tuba poolitab hiiglaslik riidekapp, aga kapi taga on isa plaadikogu ja nii palju ilusat muusikat...
Mu lapsepõlv kestab tegelikult vist siiani, sest mu tööks on ju mäng ja mind haarab siiani sama rõõm, mida tundsin lapsena. Mängisime palju luurekat, meil oli isegi detektiivibüroo, kus luuletasime kokku salapäraseid juhtumeid ja asusime neid lahendama – kui põnev see oli! Ja üsna arendav fantaasiamäng ning meeskonnatöö. Tegime ka teatrit ja vend Kristjan (25 – aastal 2013) kirjutas mulle isegi ühe näitemängu „Üksik kauboi”, kuid ma keeldusin seda mängimast, sest „no ma olen ju naine”. Ootasin hoopis printsessi rolle.
Lugupidamist täis tuba
Kõik mu vanavanemad on veel tegusad: Evi ja Siina ja Aarne ja Maria ja... Ja kõik mahuvad samasse tuppa, kui pere kokku saab. Minu jaoks on lugupidamine olnud väga oluline, ilmselt ongi see nendelt õpitud, ja me peres loomulik osa. Ja Maša (Aarne Üksküla praegune kaasa Maria Klenskaja – toim) on mulle nagu kolmas vanaema – väga armas, soe ja toetav.
Oma teise vanaisaga ei jõudnud ma kahjuks kohtuda, aga tean, et ta armastas väga muusikat ja mängis klarnetit. Mälumänge mängis ka, käis isegi mitu korda Pärnu KEK-ivõistkonnaga televisioonis mälumängu saates.
Kui peres on rohkem kui üks näitleja, räägitakse vahel dünastiatest. Mind ajab see sõna aga naerma, sest Eesti on selle kasutamiseks liiga väike ja pealegi – lapsed valivad ju sageli vanemate järgi erialad. Pealegi on minu vanemad mõlemad hoopis teised ametid valinud – isa isegi ei tahtnud näitlejaks saada. Ja ema on õpetaja. Tänu tema tööle tean, et kõige olulisem on lapse jaoks luba ja võimalus end erinevalt väljendada.
Kinolina ja lavalaud
Lõpetasime lavakooli koos vennaga, lend oli 24, juhendajaks Hendrik Toompere jr. Lavaristseid ma ei mäletagi, kuid seda küll, kuidas Linnateatris esimese etenduse andsin. Pärast etendust kinkis lavapartner Anu Lamp mulle sellest hetkest mälestuseks väikese meene.
Talismani mul pole, sest jõudu ja julgust ammutan ma armastusest, mitte esemetest. Ning laval tagavad õnnestunud mängu materjal ja sünergia, mis lavapartnerite vahel sünnib. Nii sündis ka mu esimene suur filmiroll Helmi, Hardi Volmeri uues mängufilmis „Elavad pildid”, mis just nüüd veebruaris kinodesse jõudis. Olen rõõmus kuuldes, kuidas filmi on kiidetud ja mis hinge on läinud. Kuid pean ka tunnistama, et tegelikult olen pisut segaduses. Sest korraga tehakse pilti, palutakse intervjuusid lehte, raadiosse ja telesse...
Kartsin tegelikult esilinastusel väga, sest suurelt ekraanilt iseennast vaadata on uus ja kummaline kogemus... Publiku ette jõuab mäng filmilindil ning näitleja ei saa seal enam kunagi midagi muuta. Laval on teisiti. Iga õhtuga roll ja etendus areneb. Kuid see kogemus õpetas usaldama, eelkõige režissööri.
Kahe teatri abielu
Ühel jõulukuu päeval, õppisin siis neljandal kursusel, helises mul telefon. Helistajaks oli Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, kes teatas, et ootab mind, Kristjanit ja kursavend Mikk Jürjensit sügisest oma teatrisse näitlejatööd tegema. Pisut närveerisin juba küll, sest lavakooli lõpuni olid jäänud veel kõigest mõned kuud. Sain pakkumise ka Viljandi Ugalast, kus tegime kursuse viimast ühistööd [Tom Stoppardi „Arkaadia” lavastas Hendrik Toompere jr], aga minu puhul sai määravaks ka abikaasa töö Eesti Draamateatris. Me peame oma ühist vaba aega praegugi pikalt ette planeerima, sest etenduste ja proovide ajad ei klapi kuidagi omavahel. Ja kui neid väheseid öötunde ka ei oleks... ma ei kujutagi ette. Vahel on abielu sobitamine argipäeva ikka paras planeerimine: tööd ei ühti, proovid ei ühti... Aga tore on eri teatrites töötada, muidu oleksime tööl ka koos ja liiga seotud. Nüüd on kodu kodu ja töö on töö.
Perering kui pärandus
Mulle meeldib austada vanemaid inimesi. Ma isegi pisut pelgan semutsemist. Nii püüan hoida justkui lugupidamisega täidetud õhuruumi. Ehk mõjub see kõrvalt vaadates kõrkusena, kuid seda see pole.
Mõtlen väga palju oma päritolule ja neile, tänu kellele ma selline olen. Kohe mitu põlve tagasi. Tänuga. Meil Ukuga on mõlmal vedanud, et oleme sellised pered saanud. Et vanemad on koos ja olemas. See kõik on juba haruldaseks muutumas. Oskaksime ka meie anda samasugust lähedust, endi lastele. See on suurim väärtus ja pärandus.
Stalini surm ja Helmi elu
(Täiesti juhuslikult toimub kogu see vestlus päeval, mil Stalini surmast möödub 60 aastat – toim).
Mõeldes oma filmitegelase Helmi elule, siis pean tunnistama, et paljusid asju tajusin ma alles nüüd. Oma maa ja rahva ajalugu õpitakse küll juba koolis, kuid võtteplatsil rolli läbi enese lastes oli kõike ikka üsna hirumutav tõdeda: minuvanune naine pidi selliseid otsuseid tegema!? Mida mina suudaks samas olukorras?
Helmi elu läbi 20. sajandi ja juurtetuks jäämine – mõistmine, et sul ei olegi enam kunagi mitte midagi endist, olnust. Seda on mul raske kujutleda.
Minu vanaemade ja nende eakaaslaste jaoks on filmi „Elavad pildid” vaatamine kindlasti hoopis isiklikum kogemus, kuna see elustab nende mälestused ja nooruse. Huvitav, kuidas nooremad seda filmi kogevad? Kas nad suudavad mõista, mida tähendab mu vanaema põlvkonnale punane lipp või pommituslennuki hääled?
Minu põlvkond jääbki viimaseks, kellel on veel otsene kontakt. Meil on vastutus ja kohustus hoida ning edasi (k)anda.
Laisk laupäev
Reede õhtul, pärast etendust on raske uinuda. Lavalt tulles on energia laes, siis me istume siin [teatris] või lähme kellegi juurde lauamänge mängima. Või teeme muusikat. Kuid näitlejale on ka laupäev tavaliselt tööpäev. Kiire hommikusöök on müsli piima/jogurtiga, eriti kiire ainult kohuke ja greip.
Vabal laupäeval magan aga, kuniks und jätkub, kella üheteistkümneni kindlasti. Ja siis teeme mõnusalt hommikusööki: peekonit ja mune ning mõni salat juurde näiteks.
Vahel unistan sellest, et saaks päev läbi vaaritada ja õhtul sõbrad külla kutsuda. Naudin seda väga, kuid aega selleks pole olnud enam ammu. Sõprusringki muutub ahtamaks – kujuneb nii, et jäävad need, kellega õhtul hilja teatrist lahkud. Kooliaegsete sõpradega saab harva välja minna, kuid vahel ikka, kui pikalt on ette plaanitud.
Epiloog
Olin väga üllatunud ning rõõmus, et vanaisa Aarne nõustus filmirolli vastu võtma. See on meie ainuke ühistöö, kuigi me võtteplatsil ei kohtunud, aga see teadmine ja vanaisa mängitud Julius teeb mulle selle filmi väga eriliseks. Ma pole ka vanaema Siinaga koos kunagi teatritööd teinud, aga ta on alati käinud kõiki mu venna ja minu etendusi vaatamas.
Intervjuu ilmus Laupäevalehes LP märtsis 2013
 |
| Sandra Üksküla-Uusberg kevadel 2013 |
Minust oleks võinud 26 aastat tagasi saada hoopis Laura. Sest isa Sander oli nii mõelnud. Kuid ema Kristel soovis teisiti. Omamoodi nimedilemma lahendasid vastsete vanemate sõbrad, kelle meelest kõlas paremini „Sandri tütar Sandra”. Nii jäigi.
Nii palju nimesid
Sünni hetkel saadud perekonnanime – Üksküla – vahetasin aastaid hiljem pikemalt mõtlemata armastatu oma [lavastaja Uku Uusberg] vastu ja nüüd olen juba kolmandat kevadet teatripublikule näitleja Sandra Uusberg.
Eks ma hinges olen ikka Üksküla ja Lüdig (sugulus seob teda ka helilooja Mihkel Lüdigiga – toim) ja kõike muud ka – need ei kao minu seest. Tegelikult oli mul ikka suur soov nime vahetada – põnev ka ju tüdrukule: uus nimi, uus allkiri. Harjutasin kirjutamist kaua, aga kirjutasin salaja, sest kardan ka kelkida. Romantiline olen ka, ma unistan kaugele ette...
Laubalokk ja plaadikogu
Ühetoalise Lasnamäe korteri köögis mängib tibatilluke must-valge teler ja ekraanil loeb mustade prilliraamidega naine venekeelseid uudiseid. Olen umbes kolmene ja tukka on keeratud suur rull, et oleks uhke laubalokk. Sünnipäevakingiks saadud kiik on ka sealsamas köögis ukseorvas... Neljaliikmelise pere ainsat tuba poolitab hiiglaslik riidekapp, aga kapi taga on isa plaadikogu ja nii palju ilusat muusikat...
Mu lapsepõlv kestab tegelikult vist siiani, sest mu tööks on ju mäng ja mind haarab siiani sama rõõm, mida tundsin lapsena. Mängisime palju luurekat, meil oli isegi detektiivibüroo, kus luuletasime kokku salapäraseid juhtumeid ja asusime neid lahendama – kui põnev see oli! Ja üsna arendav fantaasiamäng ning meeskonnatöö. Tegime ka teatrit ja vend Kristjan (25 – aastal 2013) kirjutas mulle isegi ühe näitemängu „Üksik kauboi”, kuid ma keeldusin seda mängimast, sest „no ma olen ju naine”. Ootasin hoopis printsessi rolle.
Lugupidamist täis tuba
Kõik mu vanavanemad on veel tegusad: Evi ja Siina ja Aarne ja Maria ja... Ja kõik mahuvad samasse tuppa, kui pere kokku saab. Minu jaoks on lugupidamine olnud väga oluline, ilmselt ongi see nendelt õpitud, ja me peres loomulik osa. Ja Maša (Aarne Üksküla praegune kaasa Maria Klenskaja – toim) on mulle nagu kolmas vanaema – väga armas, soe ja toetav.
Oma teise vanaisaga ei jõudnud ma kahjuks kohtuda, aga tean, et ta armastas väga muusikat ja mängis klarnetit. Mälumänge mängis ka, käis isegi mitu korda Pärnu KEK-ivõistkonnaga televisioonis mälumängu saates.
Kui peres on rohkem kui üks näitleja, räägitakse vahel dünastiatest. Mind ajab see sõna aga naerma, sest Eesti on selle kasutamiseks liiga väike ja pealegi – lapsed valivad ju sageli vanemate järgi erialad. Pealegi on minu vanemad mõlemad hoopis teised ametid valinud – isa isegi ei tahtnud näitlejaks saada. Ja ema on õpetaja. Tänu tema tööle tean, et kõige olulisem on lapse jaoks luba ja võimalus end erinevalt väljendada.
Kinolina ja lavalaud
Lõpetasime lavakooli koos vennaga, lend oli 24, juhendajaks Hendrik Toompere jr. Lavaristseid ma ei mäletagi, kuid seda küll, kuidas Linnateatris esimese etenduse andsin. Pärast etendust kinkis lavapartner Anu Lamp mulle sellest hetkest mälestuseks väikese meene.
Talismani mul pole, sest jõudu ja julgust ammutan ma armastusest, mitte esemetest. Ning laval tagavad õnnestunud mängu materjal ja sünergia, mis lavapartnerite vahel sünnib. Nii sündis ka mu esimene suur filmiroll Helmi, Hardi Volmeri uues mängufilmis „Elavad pildid”, mis just nüüd veebruaris kinodesse jõudis. Olen rõõmus kuuldes, kuidas filmi on kiidetud ja mis hinge on läinud. Kuid pean ka tunnistama, et tegelikult olen pisut segaduses. Sest korraga tehakse pilti, palutakse intervjuusid lehte, raadiosse ja telesse...
Kartsin tegelikult esilinastusel väga, sest suurelt ekraanilt iseennast vaadata on uus ja kummaline kogemus... Publiku ette jõuab mäng filmilindil ning näitleja ei saa seal enam kunagi midagi muuta. Laval on teisiti. Iga õhtuga roll ja etendus areneb. Kuid see kogemus õpetas usaldama, eelkõige režissööri.
Kahe teatri abielu
Ühel jõulukuu päeval, õppisin siis neljandal kursusel, helises mul telefon. Helistajaks oli Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, kes teatas, et ootab mind, Kristjanit ja kursavend Mikk Jürjensit sügisest oma teatrisse näitlejatööd tegema. Pisut närveerisin juba küll, sest lavakooli lõpuni olid jäänud veel kõigest mõned kuud. Sain pakkumise ka Viljandi Ugalast, kus tegime kursuse viimast ühistööd [Tom Stoppardi „Arkaadia” lavastas Hendrik Toompere jr], aga minu puhul sai määravaks ka abikaasa töö Eesti Draamateatris. Me peame oma ühist vaba aega praegugi pikalt ette planeerima, sest etenduste ja proovide ajad ei klapi kuidagi omavahel. Ja kui neid väheseid öötunde ka ei oleks... ma ei kujutagi ette. Vahel on abielu sobitamine argipäeva ikka paras planeerimine: tööd ei ühti, proovid ei ühti... Aga tore on eri teatrites töötada, muidu oleksime tööl ka koos ja liiga seotud. Nüüd on kodu kodu ja töö on töö.
Perering kui pärandus
Mulle meeldib austada vanemaid inimesi. Ma isegi pisut pelgan semutsemist. Nii püüan hoida justkui lugupidamisega täidetud õhuruumi. Ehk mõjub see kõrvalt vaadates kõrkusena, kuid seda see pole.
Mõtlen väga palju oma päritolule ja neile, tänu kellele ma selline olen. Kohe mitu põlve tagasi. Tänuga. Meil Ukuga on mõlmal vedanud, et oleme sellised pered saanud. Et vanemad on koos ja olemas. See kõik on juba haruldaseks muutumas. Oskaksime ka meie anda samasugust lähedust, endi lastele. See on suurim väärtus ja pärandus.
Stalini surm ja Helmi elu
(Täiesti juhuslikult toimub kogu see vestlus päeval, mil Stalini surmast möödub 60 aastat – toim).
Mõeldes oma filmitegelase Helmi elule, siis pean tunnistama, et paljusid asju tajusin ma alles nüüd. Oma maa ja rahva ajalugu õpitakse küll juba koolis, kuid võtteplatsil rolli läbi enese lastes oli kõike ikka üsna hirumutav tõdeda: minuvanune naine pidi selliseid otsuseid tegema!? Mida mina suudaks samas olukorras?
Helmi elu läbi 20. sajandi ja juurtetuks jäämine – mõistmine, et sul ei olegi enam kunagi mitte midagi endist, olnust. Seda on mul raske kujutleda.
Minu vanaemade ja nende eakaaslaste jaoks on filmi „Elavad pildid” vaatamine kindlasti hoopis isiklikum kogemus, kuna see elustab nende mälestused ja nooruse. Huvitav, kuidas nooremad seda filmi kogevad? Kas nad suudavad mõista, mida tähendab mu vanaema põlvkonnale punane lipp või pommituslennuki hääled?
Minu põlvkond jääbki viimaseks, kellel on veel otsene kontakt. Meil on vastutus ja kohustus hoida ning edasi (k)anda.
Laisk laupäev
Reede õhtul, pärast etendust on raske uinuda. Lavalt tulles on energia laes, siis me istume siin [teatris] või lähme kellegi juurde lauamänge mängima. Või teeme muusikat. Kuid näitlejale on ka laupäev tavaliselt tööpäev. Kiire hommikusöök on müsli piima/jogurtiga, eriti kiire ainult kohuke ja greip.
Vabal laupäeval magan aga, kuniks und jätkub, kella üheteistkümneni kindlasti. Ja siis teeme mõnusalt hommikusööki: peekonit ja mune ning mõni salat juurde näiteks.
Vahel unistan sellest, et saaks päev läbi vaaritada ja õhtul sõbrad külla kutsuda. Naudin seda väga, kuid aega selleks pole olnud enam ammu. Sõprusringki muutub ahtamaks – kujuneb nii, et jäävad need, kellega õhtul hilja teatrist lahkud. Kooliaegsete sõpradega saab harva välja minna, kuid vahel ikka, kui pikalt on ette plaanitud.
Epiloog
Olin väga üllatunud ning rõõmus, et vanaisa Aarne nõustus filmirolli vastu võtma. See on meie ainuke ühistöö, kuigi me võtteplatsil ei kohtunud, aga see teadmine ja vanaisa mängitud Julius teeb mulle selle filmi väga eriliseks. Ma pole ka vanaema Siinaga koos kunagi teatritööd teinud, aga ta on alati käinud kõiki mu venna ja minu etendusi vaatamas.
Intervjuu ilmus Laupäevalehes LP märtsis 2013
