Evelin Ilves: olen mõistnud, et ei ole vaja nii palju tahta

Autor -
„Igal asjal, kohal ja ajal on oma saatus. Hingerahule on rohkem lootust, kui ei sobra minevikus,” ütleb Evelin Ilves laupäevalehele LP antud aastalõpuintervjuus. 
Foto: Tiit Blaat
Mitte kõiki rolle siin elus ei vali me ise. Sellele naisele on osaks saanud üks raskemaid – olla meie kõigi Evelin. Jah, Eestis on väga vähe neid, kelle elu ja toiminguid on nii kiivalt jälgitud ja arvustatud. Mõistmata, et meid ei määratle see, mis meid lahutab ja eristab, vaid jagatud hetked ja kaasa võetud mälestused. 
See on teine kord, kui Evelin Ilves (49) annab aastalõpuintervjuu. Täpselt kaks aastat tagasi pidi samalaadne lugu ilmuma ühes teises ajalehes. Me olime juba kohtunud ja vestlus sai põhjalik. Tekst ootas arvutis, jäänud oli vaid fotosessioon. Päev enne lepitud aega kärgatas pommuudis: kõigest kaheksa kuud varem Evelinist lahutanud president Toomas Hendrik Ilves teatas oma kihlusest. Intervjuu ilmus plaanitust lühemana, fookuses armastust leinava naise pihtimus. „Jah, ma leinan. Kuid ma ei ole õnnetu,” tunnistas Evelin. Tõdemus tekitas imetlust, ent tundus paljudele uskumatu. Sama uskumatu kui see, et Evelin sulle trollibussis istet võiks pakkuda. Ametis oleva presidendi lahutust ei ole antud kogeda kõigile riikidele. Seda ei osatud siingi pikemalt ja sügavuti ette näha. Nii astus Evelin tiitliga pitseeritud elust välja kui pika slepiga õhtukleidist: otsusekindlalt, kontsadega kallist kangast kriipimata. Seegi kleit läks muuseumisse. Teistele vaadelda. Evelin liikus edasi ja nüüd elab ta nii, nagu soovis: vabana ja armastades!

 23. detsembril 2017 laupäevalehes LP ilmunud pikas intervjuus räägib naine avameelselt oma viimasest kahest aastast, lahutusest, pakitud kastide lahtipakkimisest, Ärmast ja ebakindlusest. Lugeda saab lingi alt.

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Autor -
See oli esimene kord, mil Eesti suurim uudisteportaal kommentaariumi ajaleheloo puhul sulges. See oli esimene kord Eesti Päevalehe veebikeskkonna ajaloos, mil loetavust mõõdeti kuuekohalise numbriga ning loo maksumüür asendati annetuslingiga. „Albertist ei julge keegi rääkida. Aga see on ju vale!” ütleb südamlikus pihtimuses Laine ja Tõnis Mäe tütar, tantsijanna Liis-Katrin Avandi. Koos abikaasa, näitleja Märt Avandiga on nad otsustanud usaldada LP-le oma vanema poja traagilise loo. Tiit Blaat jäädvustas kassipoeg Puhhi ja Liisu. Oktoober 2012. Pelgulinnas vaiksel tänaval elab teravate hammaste ja kikk-kõrvadega kass Puhh. Imeilusa kasukaga, häälekas ja karakteriga kass, mille üks viiene poiss umbes aasta tagasi kingiks sai. Ja Puhh on kass seepärast, et autofännist noorsandi kõige armsam tegelane oli selle nimega karupoeg. Pere pesamuna Herman on just lasteaeda viidud, isa Märt Avandi (31) veel magab ja ema Liis-Katrin Avandi (omadele lihtsalt Liisu, 29) keedab teed ja tõmb...
Loe edasi »

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Autor -
See oli esimene kord, kui "Pilvede all" lõi vaatanumbrid niimoodi lakke, et ka skeptikud sarjast kõnelema hakkasid. Kuid režissöör Kirss hoidis oma näitlejaid nii kindlas meediakaitses, et intervjuusaamine ei olnudki niisama küsimine. Selle intervjuu saamisel mängis olulist rolli ka Alo Mattiiseni nimi ning numbrikombinatsioon 25. Miks? See kõik on siin kirjas. Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 2. veebruaril 2013. Tiit Blaat jäädvustas. Rital on kaks põnevat tööd: Sirje roll Eesti vaadatuimas telesarjas „Pilvede all” ja psühholoogiamet Rocca al Mare koolis. Vaheldusrikkas elus on ka patja nutmise hetked. Rita Rätsepp (50) teadis juba lapsena, et rabas liikudes tuleb pikad pulgad käepärast hoida, sest laukad võivad sisse tõmmata. Ja et kui kaanile vihmauss ette anda, siis on lahe vaadata, kuidas ussist vaid kest järele jääb. Maalapse lapsepõlv oli õnnelik, ehkki jõuludest ei teadnud Rita midagi. Selleks pidi ta 18-aastasena lavakooli I kursuse tudengina Kivimäel muusikaa...
Loe edasi »

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Autor -
Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus.  "Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega.  Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd?  Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundu...
Loe edasi »

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Autor -
Tallinnas Jaani kirikus on sel hommikul külm, kuid õuest tulijale on siin küllaga sooja ja tuulevarju. 12 000-liikmelise koguduse õpetaja   Jaan Tammsalu annab käärkambris lahkelt kätt ja ütleb, et siin katuse all on ta lihtsalt Jaan ning sobib sinatadagi. Avatud oleku ja äärmiselt laia silmaringiga mehe jutt aga jätab vaid ühe võimaluse: lugupidavalt eesnime kasutades teietada. Jaani käed värisevad märgatavalt juba neljandast eluaastast, sest kilpnäärmega pole kõik korras. Kuid just tänu haigusele ei jõudnudki ta   Afganistani   sõtta ja valis vaimuliku tee. Valikute ja kuulumiste tõttu aga on ta täna see, kellena teda tuntakse: end vabamüürlaseks tunnistanud Tammsalu mõistsid avalikult hukka mitukümmend kirikutegelast.   Ehitajaks õppinud Jaan räägib armastusega oma kirikust ja paekivisammastest ning tõdeb, et jumal on kaval, sest valmistab meid kogu aeg tulevaks ette. Ent kuidas ometi võis see mees salaseltsiga suhted sõlmida? Miks talle ...
Loe edasi »

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan

Autor -
Veronika Portsmuthil on koer, kaks pisikest last ja kolm laulukoori. Ning sügisest alates ka omanimeline akadeemia. Kuidas doktoriks koolitatud naise argipäev kulgeb ja milline ta enese lapsepõlv välja nägi, seda Naisteleht uuriski.  See väike madal majake linna servas on seest avaram, kui esmapilgul tundub. Tuulekojast alates on siin kõik nagu Skandinaavia sisustusajakirjas: koduselt valge ja lapsesõbralikult jõulune. Avatud köögiga elutoas on kaks klaverit, palju raamatuid ja kuhjade kaupa noote ning sadakond raamitud pilti igal võimalikul seinapinnal – kõik hoolega valitud ja armastusega dateeritud. Peagi viieaastane Jack Russell ehk koeratüdruk Täpi jookseb tulija peaaegu jalust maha, ent siis osutab suurimat külalislahkust, aidates naksakalt külalisel saapaid jalast vedada. Kindaidki proovib … «Ta on ambitsioonikas loom ja võtab külalistest viimast, sest no talle ju tuldigi külla,» naerab perenaine. Koorijuht ja laulupeotegelane Veronika Portsmuth (37) on sel he...
Loe edasi »