Tuletooja

Järgnev ei ole minu tekst, kuid sellisena kokku kirjutatud ja avaldatud, sest käisin peategelasele järjekindlalt peale. Nii need mõtted paberile said ja ilmusid – 61 aastat hiljem ehk 25. märtsil 2010. aastal . Olen väga tänulik Sulle, armas Kersti, et oma hingesoppidesse sügavale peidetud lugu sedasi jupp haaval rääkima hakkasid. Aitäh Sulle, et suudad ja tuled igal aastal siia samasse, Vabaduse väljakule küünalde keskele seisma.  25. märtsil 1949. aastal olid Tallinna tänavad lumeta. Hommikuvalges raputas Jaani kiriku läheduses asuva kortermaja ust tugev koputus ja karm mehehääl hüüdis: “Passikontroll!” 5-aastane Kersti ärkas ema kaisus ega saanud millestki aru. Äkki algas toas meeletu sagimine ja nutt. “Siis istusime veoauto kastis, ema hüüdis taati. Taat aga läks piki inimtühja tänavat, selg kühmus, Vabaduse platsi poole,” meenutab Kersti täna.  “Ema ütles, et hüüaksin taati ja mina, hüüdsin. Tema aga läks — selg ikka kühmus, sellel minu sirgeselgsel taadil…”   Nii a

Ajast, mil laps soovis olla seltsimees, meenus täna just üks mu lemmikväljend: palmipuude püha. Ei olnud laulvamat lauset mu jaoks, kui mu vanaema seda lausus. Kujutlesin, et selle lause sees on palju soojust, häid lõhnu ning mis peamine – turvatunne... Noh, selle väljendi sisu ning tähenduse taju tulid, teadagi, hulka hiljem. Ning nüüd, iga kord, umbes sel ajal, meenub mulle ka üks hilisem, ent meie esimene kohtumine Eri Klasiga – 2004 aasta suvel. Kui rääkisime lapsepõlve mälupiltidest ja tegelikkusest ning vastuolulisusest. Kui ta ütles, et "õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves."  * * *  "Andsin kunagi Soome televisioonile intervjuu ja saatejuht oli jahmunud, kui kuulis mu lapsepõlve-aastatest: "õudne, te olite Siberis". Mina seda nii ei kogenud, sest olin ju laps. Siis olid teised mänguasjad, nagu nüüd on teistmoodi asjad. Jah, me olime vaesed. Ent rikkus pole lapsepõlves oluline. Õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves. Mäl

Need on tol, Soome iseseisvuse suurjuubeli aastal 92-aastase legendi meenutused. Kogusin ja tõlkisin Soome 100 portaali tarbeks.  Soome suusapealinnas Lahtis äsja lõppenud MMil oli palju sellist, millest rääkida. Südamlikumaks sai aga vaieldamatult hetk, mil Soome suusakuninganna Siiri Rantanen suusastaadionil auringi sõitis. Oma osa mängis ka seik, et Rantanen on hetkel 92-aastane. Milline on aga Siiri lugu? Tohmajärvil 14. detsembril 1924. aastal sündinud Siiri oli kuuelapselise perekonna  vanim laps. Ning kui ema suri, sai Siirist korraga suurpere hooldaja. Hakkama tüdruk saigi, sest ainuüksi lehma oskas ta lüpsta juba enne, kui kooliealiseks sai. Suuskadega salaside Ent talumajapidamise kõrvalt sündinud Siiri südames üks igatsus: soov hangeharjadel liuelda. Esimesed katsetused tädi suuskadega tegi Siiri salaja. Ta oli siis kuueaastane. Seejärel aga läinud tüdruk isa juurde ning tunnistanud ausalt, et kogetu meeldis talle. Kohe väga! Isa ei pahandanudki, vaid viis Siiri

Facebook tuletas mulle täna meelde ühe seiga aastast 2015. Olin oma töödega just keset Rein Rannapi mõtteid ja mälestusi ehk et kirjutasin laupäevalehte helilooja intervjuud. Ja siis see juhtus... Täna oli üks kummaline kolmapäev. Teadsin ette, et paar raskemat momenti on siin sees. Ja selle ootuses ei maganud ma öid, ent selle viimase vahetult hommikusse avaneva magasin sügavalt. Kohe nii, et nägin unes, kuidas käisin kaasat palumas end õigel ajal äratada. Ja kui kaasa siis päriselt mind äratama tuli, kuum kohv kruusiga käes auramas, olin tänulik. Hommikule, uuele algusele, selgusele ja tõusvale päikesele, mida vaikides magamistoa aknast vaatasin seni kuni lillakaspun ane üle roosa ja oranžika helevalgeks end kergitas. Sõidutasin ühe lastest kooli, tee sai sedavõrd pikk, et Leila Miller jõudis auto muusikakeskuses kenasti "Talve" otsast lõpuni laulda. Ja ikka oli hea, ehkki sõnumit võib selles loos ju tõlgendada teisitigi. Kuid päev oli veerema lükatud ja lahti ta rullus j

Laupäeval vahetub taas üks aasta teise vastu - kõige nende jaoks, kes Hiina kalndrit tähtsaks peavad. Et aga alanud aastaks jaguks õnne, rikkust ja küllusest puudu ei tuleks, on põhjust kodu ehtida. Ent millega täpselt? Õnne, rikkust ja küllust  sümboliseerivad Hiina punased laternad, kollased lilled ja lähedastele kingitavad punased piltidega kaunistatud ning kuldsete õnne ja varandust tähistavate hieroglüüfidega ümbrikud, milles on „õnnetoov” raha. Kui õhtumaades tuuakse pühadeks tuppa kuusk, siis Aasias kaunistatakse apelsinipuud, sest sellega ja apelsinide söömisega kindlustatakse endale uueks aastaks jõukus ja edu. Need oranžid vilja d, mille hiinakeelne nimetus on sõnaga „õnn” sarnase kõlaga, on ka hinnatud kingitused. Eriti siis, kui apelsinidel on lehed küljes, sest sel juhul saabub õnn pikaealisusega käsikäes. Tuleb ainult olla tähelepanelik, et apelsine ei kingitaks neljakaupa, sest see number seostub surmaga. Eriti populaarsed uue aasta kaunistused on kumkvaadi- ehk

Õnneks jõuab mingil hetkel sinuni teadmine, et elu on kuradima lühike ja et olenemata sellest, mida räägitakse, elad sina oma elu ikka edasi, ja sa ise tead, kuidas. Need, kes ei ole minu inimesed, nendega ma ei suhtle, ja minu inimestega ma suhtlen. Nii olgugi meil kõigil need jõujooned paigas. Rauno Volmari foto  Päev, mil muusik ja näitleja Lauri Saatpalu ( intervjuu hetkel 48 ) kohtumiseks aja võtab on tavaline, vaikne esmaspäev. Kuku raadio reklaamiosakonnas kõik juba askeldavad ja enimtuntud näitlejad käivad korda-mööda paberil tekstid näpus stuudios reklaame lugemas. Siin Saatpalu töötab, päriselt. Toimetades tekste ning tehes kord nädalas ka muusikasaadet “Rõõsikad”. Oma keskeakriisi väljenduseks peab ta just praegu Tartu Vanemuises etenduvat ooperit “Rehepapp”. Lauril on seal mörisevalt tähelepanuväärne roll. Pärast läheb tõmbab end ühikas kerra ja tuleb hommikul Tallinna tagasi oma autoga. Sest rongiga normaalsel ajal ei saa. Lavale satub Saatpalu viimasel ajal näi

"Iga inimene peab end ise väärtustama," ütleb   Kaido Höövelson selles 2014. aasta sügisel antud intervjuus. On kohalike valimiste eelne aeg, tedagi on kõik nimekirjakoostajad "kosimas käinud". Ent Höövelson jääb enesele kindlaks. "Ei ole mõtet oodata, et riik sind tunnustaks või teised inimesed kiidaksid, peaasi, et endal hea tunne oleks," on Barutona maailmakuulsaks saanud mees kindel. Siis ei tea me veel, et pool aastat hiljem lahkub ta päriseks sumo sünnimaale. Tagasi koju. Tänane hommik pidi Kaido Höövelsoni (29 – intervjuu aastast 2014 ) jaoks olema eriline. Kuid   ARK-i kauaoodatud sõidueksamile ta eile ei jõudnudki, sest kuiva ilma tõttu oli just paras päev lauda põrandat valada. Autojuhiluba on aga Kaido unistus ja ühtlasi üks enne Eestisse naasmist endale antud lubadusi. Teine, päris oma kodu rajamine, on kohe järgmine. Nii et meil ei ole intervjuu jaoks veel toimumiskohta. Kaido ütleb ainult telefonis sõbralikult, et hakaku me Laekvere pool