Valdo, muld ja keelulaul
Facebook tuletas mulle täna meelde ühe seiga aastast 2015. Olin oma töödega just keset Rein Rannapi mõtteid ja mälestusi ehk et kirjutasin laupäevalehte helilooja intervjuud. Ja siis see juhtus...
Täna oli üks kummaline kolmapäev. Teadsin ette, et paar raskemat momenti on siin sees. Ja selle ootuses ei maganud ma öid, ent selle viimase vahetult hommikusse avaneva magasin sügavalt. Kohe nii, et nägin unes, kuidas käisin kaasat palumas end õigel ajal äratada. Ja kui kaasa siis päriselt mind äratama tuli, kuum kohv kruusiga käes auramas, olin tänulik. Hommikule, uuele algusele, selgusele ja tõusvale päikesele, mida vaikides magamistoa aknast vaatasin seni kuni lillakaspunane üle roosa ja oranžika helevalgeks end kergitas.
Sõidutasin ühe lastest kooli, tee sai sedavõrd pikk, et Leila Miller jõudis auto muusikakeskuses kenasti "Talve" otsast lõpuni laulda. Ja ikka oli hea, ehkki sõnumit võib selles loos ju tõlgendada teisitigi. Kuid päev oli veerema lükatud ja lahti ta rullus just nende mustritega, milles alanud oli.
Lõõmavas päikeses pärastlõunal koju sõites otsisin ühe valgusfoori taga välja "Eesti muld ja Eesti süda" versiooni, mida laulavad Valdo Randpere ja Ines.
Küsisin eile õhtul selle laulu loojalt, miks ta just selle luuletuse viisistas. Ta ei mäletanud täpselt. Olla vaid püüdnud teha hästi lihtsat ja (talle omaselt) ilusat meloodiat. Teda kõnetas tekst, mis väljendas seda, mida uued poeedid ei saanud (toona) väljendada.
Huvitav oli minu jaoks ka see, et Rein Rannapi mainitud laul keelati ära 1987 aastal koos tema ülejäänud loominguga - klaveripoeg lahkus siis Eestist ning paraku jäi nii see laul (ja paljud teisedki Rannapi loodud) kahjuks automaatselt välja ka laulva revolutsiooni helipildist. Uuesti elule ja varasemast suuremale menule äratasid loo aga just Valdo ja Ines. Hetkel, mil teleris jooksis saade "Laulud tähtedega"...
Nii panin ma siis auto kõlarid proovile ja pühkisin õuele jõudes pisaraid.
Hoolimata, et olin sel hetkel üksi, tundsin äkki, kuis kogu mu pere mahtus kui pöialpoisid mu pihkudesse. Pöialiisile saatsin sinna taamale mägede vahele mõttes pai. Jah, täna oli üks kummaline päev.
Sel kolmapäeval olin ma õnnelik!
Täna oli üks kummaline kolmapäev. Teadsin ette, et paar raskemat momenti on siin sees. Ja selle ootuses ei maganud ma öid, ent selle viimase vahetult hommikusse avaneva magasin sügavalt. Kohe nii, et nägin unes, kuidas käisin kaasat palumas end õigel ajal äratada. Ja kui kaasa siis päriselt mind äratama tuli, kuum kohv kruusiga käes auramas, olin tänulik. Hommikule, uuele algusele, selgusele ja tõusvale päikesele, mida vaikides magamistoa aknast vaatasin seni kuni lillakaspunane üle roosa ja oranžika helevalgeks end kergitas.
Sõidutasin ühe lastest kooli, tee sai sedavõrd pikk, et Leila Miller jõudis auto muusikakeskuses kenasti "Talve" otsast lõpuni laulda. Ja ikka oli hea, ehkki sõnumit võib selles loos ju tõlgendada teisitigi. Kuid päev oli veerema lükatud ja lahti ta rullus just nende mustritega, milles alanud oli.
Lõõmavas päikeses pärastlõunal koju sõites otsisin ühe valgusfoori taga välja "Eesti muld ja Eesti süda" versiooni, mida laulavad Valdo Randpere ja Ines.
Küsisin eile õhtul selle laulu loojalt, miks ta just selle luuletuse viisistas. Ta ei mäletanud täpselt. Olla vaid püüdnud teha hästi lihtsat ja (talle omaselt) ilusat meloodiat. Teda kõnetas tekst, mis väljendas seda, mida uued poeedid ei saanud (toona) väljendada.
Huvitav oli minu jaoks ka see, et Rein Rannapi mainitud laul keelati ära 1987 aastal koos tema ülejäänud loominguga - klaveripoeg lahkus siis Eestist ning paraku jäi nii see laul (ja paljud teisedki Rannapi loodud) kahjuks automaatselt välja ka laulva revolutsiooni helipildist. Uuesti elule ja varasemast suuremale menule äratasid loo aga just Valdo ja Ines. Hetkel, mil teleris jooksis saade "Laulud tähtedega"...
Nii panin ma siis auto kõlarid proovile ja pühkisin õuele jõudes pisaraid.
Hoolimata, et olin sel hetkel üksi, tundsin äkki, kuis kogu mu pere mahtus kui pöialpoisid mu pihkudesse. Pöialiisile saatsin sinna taamale mägede vahele mõttes pai. Jah, täna oli üks kummaline päev.
Sel kolmapäeval olin ma õnnelik!
