Laulev lause lapsepõlvest
Ajast, mil laps soovis olla seltsimees, meenus täna just üks mu lemmikväljend: palmipuude püha. Ei olnud laulvamat lauset mu jaoks, kui mu vanaema seda lausus. Kujutlesin, et selle lause sees on palju soojust, häid lõhnu ning mis peamine – turvatunne... Noh, selle väljendi sisu ning tähenduse taju tulid, teadagi, hulka hiljem. Ning nüüd, iga kord, umbes sel ajal, meenub mulle ka üks hilisem, ent meie esimene kohtumine Eri Klasiga – 2004 aasta suvel. Kui rääkisime lapsepõlve mälupiltidest ja tegelikkusest ning vastuolulisusest. Kui ta ütles, et "õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves."
* * *
"Andsin kunagi Soome televisioonile intervjuu ja saatejuht oli jahmunud, kui kuulis mu lapsepõlve-aastatest: "õudne, te olite Siberis". Mina seda nii ei kogenud, sest olin ju laps. Siis olid teised mänguasjad, nagu nüüd on teistmoodi asjad.
Jah, me olime vaesed. Ent rikkus pole lapsepõlves oluline. Õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas mulle õpetati sõbralikkust ja teise inimes austamist. Seda, kuidas ollakse abivalmis ja mõistev nende suhtes, kes seda vajavad. Ja meile õpetati leplikkust!"
* * *
Niisiis: on palmipuude püha ja meil on kuivad tikud, millega süüdata õhtul Vabaduse väljakule mõned küünlad ning pajutibud on ikka täpselt samamoodi pehmed. Ja õhtul saab koduukse kasvõi lukku keerata...
