Ain Lutsepp: ei maksa end kellegi teisega võrrelda. Mitte ühelgi moel
Pikk portreelugu, milles joonistub välja ehedaim Ain Lutsepp. "Ausõna," kinnitab lugupeetud näitleja abikaasa.
 |
| Vallo Kruuser tabas hetke. Koht: näitleja garderoob. |
Ain Lutsepaga intervjuuks sobivat päeva kokku leppides meenub mulle üks tema mängitud Tõnissoni repliik: „Oleks ma teadnud, et sa tuled, oleks kodust kohe ära läinud.”
Nagu Tõnisson ei raatsi raha anda, ei raatsi Lutsepp oma aega intervjuudele kulutada. Ilmselt oleneb kõik siiski teemadest, sest õige jutusoone tuksuvas rütmis lendab kaks tundi kui linnutiivul ja ma saan mitmel korral südamest naerda. Sest nii meeleolukalt kirjeldab Ain Lutsepp (60) oma elu, mida elades on ta kohtunud enese, oma abikaasa, teatrilegendide ja kõigi nende tundmatutega, kellele ta vahel tänaval järele astuma hakkab. Miks ja kuidas nii on juhtunud?
See raha laenamise stseen, millest ka eelmine repliik pärit, on muide Lutsepa elus olulise tähtsusega. Teate küll, kui Toots läheb filmis "Suvi" koolivenna juurde ja ütleb, et luhvtitagu Tõnisson nüüd oma sajalisi. Just selle stseeni ajal käinud võtteplatsil ringi oma lavakoolikursust komplekteerinud õppejõud, lavastaja Merle Karusoo. Ning Tõnissoni mänginud poiss jäi talle silma. Aasta oli 1975 ja poiss töötas tollal hoopis autojuhina. „Kohe kevadel ma eksamitele ei läinudki, ehkki edasiõppimise soov oli olemas,” tunnistab Ain Lutsepp täna, 40 aastat hiljem ja meenutab järelkonkursi otsustavaid hetki. „Olin viimane, kes pidi luuletust lugema. Katkestati. Hakkasin juba minema, siis öeldi, et erialaeksam on sooritatud.”
Edasi läks nii, et Lutsepp on tänaseks 35 aastat järjest Draamateatri laval publiku ette astunud. Kas eelseisvad valimised toovad Lutsepa ellu uue ajaarvamise?
Enne vestlust teeb Lutsepp meile vaba päeva veetvas teatrimajas väikese ekskursiooni ja ühtäkki avaneb me ees liftiuks. „Ajad on muutunud, nüüd saab uuele tasemele sellise riistapuuga,” muheleb ta ja räägib, kuidas muinsuskaitselt lifti jaoks luba pidi küsima. Nüüd aga sõidame kõige kõrgemale korrusele, pilkasesse pimedusse. „Tule tasakesi,” kutsub Ain Lutsepp ja ma astun ootamatult julgelt tundmatusse. Äkki näen prožektorite vahelt teatrimaja suurt lava otse enese all. Kuid sellega ei ole mu elamusreis veel sugugi otsas, sest nüüd avab näitleja oma garderoobi ukse: „Te astute hetkel Eesti kuumemasse garderoobi,” muheleb mees taas, viidates oma garderoobikaaslase Lembit Ulfsaki hiljutisele Oscari nominatsioonile. Mis aga neid mehi peale garderoobi veel seob?
Korraga on Lutsepal peod kõlisevaid kopkaid täis ja me intervjuu rahast algabki.
Mis te siis nüüd teete - otsustasite münte tuulutada või?
Jah, just, nagu Toots filmis soovitas. (naerab) Tegelikult ma ei pannud tähele, et mul on mantlitasku põhjas auk. Küll aga tajusin, et raha kuidagi kiiresti kaob ja alumine hõlm kahtlaselt kõlisema on hakanud. Nii ma siis leidsingi enne teie tulekut siin voodri vahel kaks kirjutusvahendit ja hulka peenraha, mille kohvik jaoks nüüd kuhugi kindlasse kohta panen. Mündid lihtsalt söövad ju voodririiet, isegi pisike auk on juba küll, ja üksikuid münte ei kuule ka hõlma ääres. Aga lõbus on ju kui saad äkki kohe hulga rikkamaks. Mantel ise on mul aus, kuus aastat tublilt teeninud, pehmest kangast ja soe. (muheleb mõnust)
Palju rasket raha siis kokku oli?
Ma ei lugenud tegelikult. Oh teate, mul on rahaga nii, et ega ma väga hädas pole olnud, aga väga ratsionaalselt ka ringi ei käi.
Aga vaesust te ikka ju teate, mis see on?
(vaikib pikalt)
Muidugi ma tean. See teadmine on lapsepõlvest. Aga väike inimene on ju niisama õnnelik. Mu lapsepõlv oli heal ajal, ega ole mul midagi kurta küll. aga leidsin ühe vihiku, kuhu mu ema on üles kirjutanud asju, mida ta meile - meid oli kolm venda - ostnud on. Ja siis mul hakkas küll õõnes tunne, sest sain aru kui kokkuhoidlikult me elasime.
Poistele oli vaja riided selga õmmelda, ja ema tegigi. Ilusad riided olid. Aga meie kolm poissi läksime, mängisime hobust ja mida kõike ning istusime tõrvatünni otsa ja need püksid olid läind’ ka kohe. Mäletan, kuidas tärpentiniga puhastati pärast.
Aga vaesusest… kord käis meil siinsamas garderoobis väliseesti kirjanik-tõlkija Peeter Puide ja me Juhan Viidinguga suitsetasime ja siis – said aru küll, et meie sigarettide – Tallinn ja Ekstra – lõhn oli nagu läppuma läinud põhuhunnik. Aga mitte sellest üksi, vaid rääkisime vaesusest laiemalt ja siis Puide ütles, et vaesusel on lõhn ka.
Või veel üks näide Kevade filmimiselt: režissöör Arvo Kruusement tegi ühe asja meile väga selgeks: meie, lapsed ei ole räämas. Olgugi, et kulunud ja lapitud riided on seljas, aga me oleme puhtad. Sest vaesus ei tähenda mustust. Ja me olime 13-14aastased siis.
Olete te mingil moel vaesusega võidelnud?
Olen püüdnud seda mitte teha, pigem õppisin nägema seda, mis meil olemas oli. Kuid ka minul oli unistus, et võiksin mänguasjapoest endale midagi valida ja sellega natukene mängida… Samas oli meil kõik ju olemas ja vanaisa tegi korralikud vibupüssid. Ma ei tundnud lapsena puudust või valusat kannatust.
Isa oli autojuht ja ehitas meile maja, ema oli algul kodune ja hiljem läks tööle riidevabrikusse “Keila”.
Raha teid, lapsi, teenima ei saadetud?
Tööle läksime tõesti varakult. Kõige hullem oli kapsaistutamine, need oli umbes 20cm kõrgused taimekesed, mida siis istutajanaised ees mulda pistsid. Aga meie töö oli kopsiku ja ämbriga järel käia ning taimedele vett peale valada. Küll see oli vastik.
Hoburehadega käisime ka riisumas, heinateod veel sekka. Siis aga tuli filmitegemine vahele - seegi oli omamoodi töö. Aga vaat siis sain ikka päris oma lemmikalale tööle: Eesti Geoloogia Keila rühmas (turvas ja fosforiidid) turba uurimise osakonda. Käisime Kakerdaja rabas proove võtmas ja seda tööd tegin kõik vaheajad kuni koolis üldse käisin, kuni Konservatooriumi lõpuni. Riided ostsin ise endale selga ja kui hästi õppisin, anti isegi stipendiumi.
See oli kohati päris hea summa, kauaks aga teil sellest jätkus? No ikka jätkus. Mul oli teisest kursusest alates kõige kõrgem stipendium – ilmselt arvati, et mul tuleb õppimine hästi välja.
Miks te hästi õppisite?
Hea küsimus, sest keskkooli ajal oli mul väga palju igasugu muid huvisid, aga nüüd ma tõesti tahtsin õppida. Keskkooli lõpus sain ma aru äkki õppimise naudingust. minus tekkis tahe ja nauding, sest kogesin, kuidas mõjub teadmine. Ja et ma suudan seda ja et tervikuna on õppimine ju inspireeriv.
Tegelikult tahtsin ma aga hoopis geoloogiat minna õppima, aga no ei klappinud meil Tartuga...
Kuidas sedasi?
Olen korduvalt üritanud, aga no ei saa hakkama. Ja ma ei mõtle, et ei saa eksamitega sisse, vaid näiteks mind varastati ühel korral täiesti paljaks – pass, eksamilehed, riided, no kõik – raekoja platsil Võidu sööklas. Sõber lubas küll raha anda ja isa ütles ka, et mine ikka tagasi. Aga minu sees mingi asi ütles, et EI. Tunne oli hullem kui Kiirel, nii vastik, et ei tahtnud enam Tartusse jääda. Siis jätsingi selle tee ja läksin tööle esmalt saeveskisse, siis tegin elektrikupaberid, siis olin transporditööline ja seejärel autojuht. Lõpuks algasid 1975 aastal “Suve” filmivõtted ja seal sai elukutse kindlaks määratud. Aare Laanemetsa käsi oli siin ka mängus, ta ikka mõjutas mind.
Hiljem, kui ma juba kolm aastat teatris olin töötanud, ja tööd vähevõitu oli, läksin kaugõppesse psühholoogia peale.
Plaanisin sootuks suunda muuta. Pool aastat käisin loenguid kuulamas, aga siis leidsin, et 29-aastaselt on hilja teadusele pühenduda ja nii jäi ka see tee pooleli.
Te lõpetasitegi 1980. aastal uhke nimetusega riikliku konservatooriumi, kuid kas ma rikun midagi, kui julgen teid nimetada rahvasuiselt lavaka poisiks?
Lavaks võib öelda jah, kuid ma ise nii ei ütle.
Mul oli näitemängu tegemise ja teatri ees tohutu respekt – ma ei olnud väga palju teatris käinud. Muidugi ma tundsin neid inimesi, sest olid ju televiisor, filmid ja raadio. Ja näiteks Voldemar Panso ja Jüri Järvet elasid Kivimäel, nagu minagi, ja nii me sõitsime sageli koos rongis või bussis. Ma olen neid ka paljana näinud, sest ka meie käisime isaga Kivimäe saunas.
Kas sellises keskkonnas kuulsa näitleja nägemine muutis midagi neis inimestena teie jaoks.
Kindel on, et nad on tähelepanuväärsed isiksused. Isegi saunas.
Kuid imetlus näitekunsti vastu tuli hiljem.
Kuna mul on aga olnud eluaeg inimesejälgimise huvi, siis mul on meeles, kuidas Järvet käis mööda sauna pesuruumi, läks läbi leiliruumi, tuli tagasi, kapp kaenlas ja rääkis omaette. Millegipärast on mul tunne, et ta võis proovida kuningas Claudiuse rolli (1966. aastal esietendus Noorsooteatris W. Shakespeare'i "Hamlet"), aga näe, ei tulnud mul hiljem kunagi pähe temalt seda üle küsida.
Muidu me vahel Järvetiga ikka rääkisime, mina selline algaja ja tema… . Tavaliselt siis, kui olime kahekesi, sest kohe kui tuli keegi kolmas juurde, ta vakatas. Mäletan, kuidas ta kord väsimuse pärast ühe duubli alles hommikul uuesti teha soovis. Vaatasin seda nii õhtul kui ka hommikul. Läksin ainult tema pärast, et näha, mis toimub. Ja ma sain aru, milline vahe oli kahel duublil – see tähendab suurt oskust ja võimet.
Ja kui ta tuli ning järsku oli tal selline poisikeselik säde silmas … ja kui ta selle teinud oli, siis ütles mulle vaid: “Puhkama peab ka vahepeal!”
Tänapäeval räägitakse palju koolikiusamistest, teie rolliga seostub ka üks kuulus seik - sakslaste jõepõhja lastud parv. Kuid kas teid on kiusatud?
Koolikiusamist ei ole ma tundnud. Küll on mul olnud aga häbi oma käitumise pärast. Siis kui sa tajud ära läbi teise inimese, et sa oled midagi valesti teinud. Olen tappa saanud, peksagi, kuid see ei tähenda seda, et mind on võimalik vaguraks või niiöelda ära taguda. Enda eest tuleb seista.
Ma olin normaalkaalus poiss, väga nõrk pole ka kunagi olnud. Tegin palju sporti: jalg-, korv- ja võrkpalli, käisin ka maadlustrennis, aga treeneriga mõlemad saime ruttu aru, et maadluslihaseid mul ikka ei ole.
Ometi olite te ühel hetkel tüsedam kui treeniv poiss olla võiks. Miks?
Ega ma kogu aeg olnud selline priske, mingil hetkel olin lihtsalt haige. Tuli läkaköha, süstiti hormoonpreparaate ja võtsin ühe suvega 10-15 kilogrammi juurde. Aga ega ma sellepärast ole kuidagi põdenud.
Mingil tasandil olen ma kogu aeg veidi tugevam olnud ja pärast haigust võtsin ma seda kui normaalselt olukorda – no mis sa ikka teed – käidi ja uuriti muidugi, et mis juhtus ja mida teha saab. Aga kui sa ise oled energiat täis noor, siis ei teki sul seda enesehaletsust. Isegi kui päris algul oli üks selline õrnem hetk.
Ma olen kaalunud isegi 118 kilogrammi, praegu olen kenasti 100. Mulle meeldib süüa ja ma ei ole toiduga peps, lemmikuks on aga lihtne kodune toit.
Kas teil endal on ka aega köögis toimetada?
Kui tütar Anu väiksem oli, siis juhtus vahel ikka, aga üldiselt ei ole ma toiduga susserdaja. Ja ette ei pea ka kandma.
Kui ei ole tehtud, siis lähen söön väljas. Ma saan köögis hakkama tegelikult küll, suudan enamatki kui vett keeta – näiteks liha teha. Aga ma lihtsalt ei viitsi ja pealegi ma söön toidu tegemise ajal juba nii palju, et kui roog ükskord valmis on, siis on isu läinud, kõht täis ja ma imestan – miks oli üldse vaja alustada?!
Teatri osas olete te märksa kindlameelsem olnud. Tänavu täitub teil 35 aastat (draama)teatris. Mida mäletate päris algusest?
Aukartust.
Esimene garderoob oli mul üleval koos Aare Laanemetsaga. Nüüd jagan otse lava taga paiknevat garderoobi koos Lembit Ulfsakiga. Vahel jagame seda ka Rein Oja ja Priit Pedajasega. Teate, ma ei taha minevikus subrida selles mõttes, et minu vanuses hakkab aeg kokku jooksma ja kõigest olnust saab üks protsess. Ja mulle meeldib pigem valmis olla tööks – igasuguseks tööks, kuigi laulmisega on mul nagu on. Aga sedagi on tulnud teha.
Olen teatrilt palju saanud, vahel mõtlen isegi, et rohkem kui vastu olen andnud. ja kõik on nii läinud lihtsalt.
Ma ei taha öelda, et ma ise oskan oma töid kõige paremini lõpuni hinnata, aga kindel on, et ma tean, millal miski asi on toiminud ja millal ei ole. Kunagi põdesin ka, kuid sain päris ruttu aru, et see ei aita. Analüüsida saab aga ainult läbi praktilise tegevuse. Selleks et teha, tuleb proovi teha. Sest publik tuleb saali.
Ja kuhu teil ära mahub kõik see tekst, mida 35 aasta jooksul pähe olete õppinud?
Need tekstid, mis kunagi nooruses said räägitud, need on meeles. Aga mul läheb praegu rohkem aega küll. Ma ei ole taolise kuldse peaga, et vaatab korra üle ja ongi olemas. Näitlejate hulgas on selliseid: laks, ja on tekst peas. Aarne Üksküla oli üks selliseid. Ja mitte ainult tekst, vaid ka tunnetus on kohene - muidu ei oleks ta mänginud nii nagu ta mängis. Või näiteks Marko Matvere või Mait Malmsten. minul läheb aega, tuleb tegeleda ja kõige olulisem on et “õigel ajal”.
Kõike ma enesega muidugi kaasas ei kanna, mõne tõstangi kõrvale, aga mõned repliigid meenuvad seoses teise inimesega - kohe kui kohtume, on olemas. Ja on repliike, mis jäävad lihtsalt alles. Isegi kui neil pole justkui mingit praktilist väärtust. Aga on see miski. Näiteks Madis Kõivu lause: “Eluaeg ma olen olnud nagu poisike, aga millal see meheiga oli – ei mäleta.”
Palju peab harjutama ühte rolli ja kas teiegi käite saunas kapaga ringi?
Füüsiline trenn oli mu elus väga olulisel kohal 20 aastat ja kolm korda nädalas. Lõpuks aga ma vist pingutasin üle... Nüüd tuleb teisi asju teha. Ja saun on mul oma kodus! Kivimäe sauna asemele ehitatakse kortermajad.
Nii töö kui elu tarbeks peab igaüks välja töötama oma süsteemi. Tulemus aga tuleb kogemuse, aja ja selle kaudu, mida täpselt teed. Ses mõttes ei ole olemas universaalsust.
Juhan Viidinguga kord siin samas arutasime, ei tea mille üle täpselt, aga mäletan, kuidas ta mulle lõpuks ütles: “Meie sinuga, Ain, ei saagi maailma ühtemoodi näha” – “miks siis?” – “no aga vaata, mina olen sulle siiamaani, aga sina näed palju kõrgemalt ja sa kaalud ka rohkem.”
Kooliajal tuli meil endale välja töötada sobiv mudel. Teise oma võib vaadelda küll, kuid üle võtta saad ainult enesele sobiva – intuitiivselt ja praktiliselt läbi proovides. Ja ma proovin midagi praktilist iga päev – selleks, et saaksin proovi minna ja isegi siis kui on täiesti vaba päev. Ma nimetan seda harjutamiseks. See on minu läbielukestev õpe, sest ega ma nii tubli ka ei ole, et kõik kohe ludinal välja tuleb. Mõnikord pean end ka sundima, kuid elamise oskust ei tohi selle keskel kaotada. Elama peab!
Osa aga hakkab minu jaoks elama pikaajalises mängimiseprotsessis. Kiirustamine vähendab võimalusi ja olulised asjad võivad jääda märkamata.
Kiirustamisega meenus mulle Sirbi-skandaal. Te mäletate seda?
Ajalehte Sirp muidugi mäletan. Ilmub, ja seal on väga häid artikleid nagu oli neid ka enne skandaali. Vahepeal oli lihtsalt … aga see on möödas – sellest ma ei räägi.
Paljud eestlased pole teid nii vihasena vist kunagi näinud, kui tol päeval, mil te loomeliidu juhina uudistesaates oma seiskohti väljendasite.
Tegelikult ma ei olnud vihane. Lihtsalt tundsin, et kui mingi asi tuleb ära öelda, siis see tuleb ära öelda ja kui sa tunned, et nii on õige, siis võib jääda mulje, et ollakse vihane. Aga veelkord - see on minevik, ja kui keegi arvab, et kuskil seal olid mingi võitjad, siis ta eksib rängalt. Kõik kaotasid.
Kas Sirbiga seonduvast sai alguse tee, mis on teid tänaseks toonud Vabaerakonna ridadesse Riigikogusse kandideerima?
Vaat see on huvitav küsimus. Ma pole nii mõelnudki. Usun, et ei ole. Kandideerimiseni viis mind hoopis algatus Elamisväärne Riik, kuhu me abikaasa Eloga mõlemad alla kirjutasime.
Aga sellised algatused sumbuvad kuidagi alati, ja kuna ma pean õigeks, et Eesti parlamendis on rohkem kui neli erakonda, siis tuli ise sekkuda. Ma ei näinud võimalust liituda olemasolevatega ja nii sündis uus erakond nendega, kellega meil tekkis kokkukõla. Ja et kõik on nii kaugele jõudnud - mul on selle üle vaid hea meel. Ootame ära, mis 1. märts teeb.
Kas te tõesti siis … 35 aastat olete siin olnud ja te oletegi valmis, et 36-ndat enam ei tule?
Sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne vastata: kui osutun valituks, siis ma mäele ka lähen. Kuid erakonda astusin ma ikkagi ennekõike selleks, et viies erakond riigikogu saali mahuks. Kui minust on kasu, siis jah.
Te olete teinud mitu aastat kaasa Eesti ühes vaadatuimas telesarjas “Pilvede all” ja nii võib öelda, et Albertist on ka erakonnal kasu.
“Peened teravused” öeldakse sellise küsimuse kohta. See on osa mu elust, see on minu töö.
Teatriliidu juhi roll on ka teie töö…
Seda ei taha ma tööks nimetada. (hakkab äkki naerma)
Ma ei tea kui vana ma olin, aga mäletan, et tulin kodus ülevalt trepist alla ja istusin peegli ette midagi, vist mütsi, proovima. Isa vaatas mind söögilaua tagant ja küsis: “kas sa siis nüüd lähed?” Ma ikka sättisin end ja teatasin siis: “Näitleja läheb tööle!” ja laua tagant tuli tekst: “enne peab ikka näitlejaks saama”. Ega ma seda hetke isale ette heida, aga iva oli sees: ära mees eputa enne kui sul pole millega.
Aga ega ma arva siiani, et näitlemine töö on. Ütleme, et see on elukutse, üks keerulisemaid, sest see on töö inimese enda kallal. Kogemusega vaataja näeb selle ära ka.
Kas te (telesarjas tegelaskuju) Albertit olete elus tundnud ka või?
Niisugust meest või? Ei ole.
Aga eks selliseid ole ikka, me näeme neid ju, kui lahtiste silmadega ringi käime. Olen ma ilmselt temasuguseidki kohanud, minu jaoks on Albert mõistetav. Jah, otsisin prototüüpi, temalegi. Vahel käin ma inimestel järel, jälgides kõnnakut või riietumisstiili või maneere. Siis püüan mõelda, kuidas see konkreetne inimene just tollel hetkel mõtleb, mida ja miks.
Huvitav on ka näiteks see, kuidas pikka aega on inimene justkui muutumatu, ei anna endast mingit informatsiooni ja siis äkki – plaks – sa näed ta sisse. Sest inimene tegi midagi ainuomast ja ongi käes. Näitlejatöös põhiline on ju see, kuidas inimene mõtleb. See aga ei ole teadlik, pigem intuitiivne. Ja oma tööd tehes hoian ma kõik kanalid avatuna, kui neid just väljapoolt ei suleta.
“Pilvede all”-sarja tegemine on aga tervikuna mulle puhas rõõm, väga mitmel põhjusel. No kasvõi juba milline seltskond meil seal ümber on.
Nii palju ilusaid naisi…
Jaa, ka see ( naerab) kuid nende keskel veel ise olla ja eriti, kui mõni asi veel hästi välja ka tuleb. Ja ega see mind häiri, et mind nende rollidega samastatakse: kõigepealt olin Tõnisson, siis olin muruteadlane Majesteet ja nüüd siis Albert … no las siis olla nii.
Lembit Ulfsakist räägime ikka ka mõne sõna, eks, kui me siin nomineeritud ja Oscari ootel toas juba istume. Kas te toanaabril lilledega vastas käisite lennujaamas?
Ei käinud ja ta oleks meid sealt ka minema saatnud. Talle siuhksed asjad ei istu.
Mul on Lembituga väga vedanud, olen sattunud väga heasse seltskonda. Meil on, millest rääkida, mille üle nalja heita … (mingi mälupilt liigutab selgelt Lutsepa nägu) ja ta on suurepärane inimene.
Mis teie vahel siis täpselt on – sõprus, lugupidamine, semulikkus?
Ma ei teagi, mis see on, ja ma olen selliste sõnadega väga ettevaatlik. No kuidas ma seletan… me saame ikka väga tõsiselt rääkida, aga vahel paneme ka pada.
Kui kaua aga juba ...aastaid ma ei liida ega loe - see ei ole minu jaoks oluline.
Kuidas te üldse maailma näete?
Ma toon teile ühe näite: Fred Jüssi, kes sel nädalal sai 80-aastaseks, küsis kord Haljand Udamilt (nad töötasid koos mu abikaasaga entsüklopeedia kirjastuses): “sa oled nii palju jõudnud: tõlked, keeled, esseed, artiklid… Kuidas ometi?” Haljand ütles selle peale: “Ma olen lihtsalt elanud oma elu”.
Nii vastan ka mina. Minu elukutse on osa minu elust, kuid oma rolle ja töid ma ei erista, neil ei ole vahesid vahel. On üks tervik ehk et ma elan oma elu ja mulle väga meeldib seda öelda ja nii mõeldes elada.
Aga millal te üheselt teadsite, et see ongi nüüd päris minu elu?
Eks neid kahtlusi ole ikka. Huvitavaks teeb aga selle teadmise asjaolu, et neid eksistentsiaalseid küsimusi saadki küsida kogu elu, sest üheseid vastuseid ei ole. Teadmise oma elust loob aga mõistmine: sa oled siin ja praegu ja just sellisena nagu sa oled - ükski teine variant ei ole võimalik. Ei maksa end kellegi teisega võrrelda. Mitte ühelgi moel. Ja eriti kui see tekitab minus piiranguid ja tõkkeid, siis lõpeta kohe. Ning võrdlemine on hea, kui ma vaatan teist inimest ja püüan õppida!
Ent hinnangud - neid ei ole vaja endaga kaasas kanda, kõik annavad neid meile ju iga päev. meie ise ka. Kuid hinnang on alati lõplik ja sealt edasi ei ole kuhugi areneda. Endasse tuleb suhtuda lugupidavalt ja piiramata ning kiita tuleb.
Me oleme teiega koos siin nii palju naernud. Kas te naerategi sageli?
Ikka juhtub jah. Näiteks jõudsin eile õhtul etenduselt koju, televiisor mängis, minu naine vaatas televiisorist saadet nimega “Kahvel” ja seal esines Sven Mikser. Läksin siis istusin mantlis diivanile ja ütlesin: “näe, Kahvel”. Naine ütles: “ei ole, see on Mikser”.
Natuke aega oli vaikus ja siis me puhkesime mõlemad hullupööra naerma – on ju naljakas, kui kaugele võib mõnes rutiinis minna. Ja samas kui oluline on osata koos naerda.
Teatris tuleb ka osata naerda, sest siin võib ju vahel juhtuda, et sääsk tuleb uksest sisse ja hetke pärast ei mahu elevant majja enam ära. Algul võtavad mindki kõik asjad murelikuks, sest skaalad, millel siin majas liigutakse, on väga suured. On tõsiseid asju, mis võtavad vahel täiesti õõnsaks seest. Kuid läheb veidi aega, ja sa suudad juba naerda. mitte pilgata, vaid naerda.
Ma käisin kinos äsja, seal on kaks head filmi: Lindmees ja Whiplash. Need kohe puudutasid.
Jah, puudutus on nii tähtis. Meil ei oleks mõtet siin maamunal talitada kui meie elust puuduks inimlik puudutus. Ei, ma ei räägi hoolivusest, see käib asja juurde, vaid just puudutus. Ajal, mil “meeldiv” ja “tore” on käibesõnadeks muutunud. Ja suure R tähega Rõõm.
Abikaasaga naerate te siis sageli?
Täna hommikul viimati. Ta ei kuulnud mis ma ütlesin ja siis tuli täielik nonsenss välja. Sest ega mu diktsioon hommikul just kõige parem ei ole – lihtsalt ei ärka aparaat üles. Praeguseks olen ma kohvi joonud juba mitu tassi ja kelle ka päevas.
Tegelikult mulle meeldiva hommikud, ja ma ärkan vahel ikka väga vara, sest lihtsalt meeldib. Aga kuna meie töörütm on selline et minu aktiivne toimetamine isegi vabapäeval algab kella kuuest alles - siis pean ma midagi tegema, liikuma, toimetama aias ja sellele järgneb hiline magamajäämine.
Teil on tütar ka. Rääkige palun mõni sõna temast ka?
Anu on väga tubli. Nüüd elab ta omaette juba, kohtume kuidas vaja. varem kaklesime raamatute pärast, ta vedas minu omi riiulist minema. aga see oli ammu. Ta on mulle mõnes mõttes minu vehklemistes ja rähklemistes tajutavaks peegliks. See ei tähenda isegi juturääkimist.
(vaikib)
Ma ei oska öelda, milline isa ma olen olnud. Ja kasvatamine… lapsi ju ei kasvatata, lapsed kasvavad ise ja oma eeskujud valib ka iga laps ise. Jah, need võivad olla oma vanemad, kuid ei pruugi. Põhiline on see, et laps jõuab õigete asjadeni ja oskab teha oma õiged valikud. Ja muidugi tehakse vigu ja eksitakse, nii peabki. Eksimine on aga vahel arenemiseks vajalik, see viib meid järgmisele tasemele.
Te vajute hooti kuigi täitsa oma mõttesse...
Mul tulevad siin pähe igasugused killud ja hetke. Aga mõte eksisteerib ju iseenesest ja te püüdke kõndida mööda tänavat ja jälgida omi mõtteid - mõnikord hakkad sa mõtete peale mõtlema. Mina olen vahel avastanud, et näe selline mõte tuli, huvitav miks, kust ma siiani jõudsin, oi nüüd kadus algus ära, lõpp on kahtlane ja vahepeal … “Rügan mina tööd teha ja rõõmu ei mingit, ei saa kinno ega naistesse” – nüüd tsiteerisin teile Proszekit.
Lähme teatrist korraks õue ka, teil olla suur aed ja lilled ja puud. Isegi suur tulbikogu olnud, aga nüüd?
Sibullilled jäid minust maha, ma ei viitsi nende tontidega enam jamada. Nüüd on mul roosid, kümme sorti. Aga teate, mida mulle korduvalt on kingitud: muru, mis kasvab mehe peas.
Sest see meeldib teile?
Ei, aga mul ei ole selle vastu midagi. Ja seal on ju sõnum sees – enam suuremat vihjet minusuguse juuksekasvuga mehele ei saagi enam olla. (naerab)
Juustega on mul nagu on – algul olid niisama, siis kasvasid pikaks, siis läksid lokki ja seejärel kadusid hoopis ära - no mis ma siis tegema pean? Põdema? Vastupidi ja kas te kujutate ette kui palju ma seetõttu raha kokku hoian?
Teie ilusad kõrvad tulevadki paremini nähtavale.
Ilusad eks, need on erilised tõesti! Ma ei taha küll nüüd öelda, kust need pärit on, aga vaadake – mu kõrvadel ei ole seda [kõrvalesta]. Mis tähendab ka et tänu sellele ei saa ma kõrvarõngaid üldse kanda.
Aga tahaksite või?
Õudselt (hakkab mürinal naerma) Ma ei kanna tegelikult üldse ehteid.
Üks ehe teil siin on küll.
See ei ole ehe, pange sõrme ja rullige sedasi üles-alla. Tunnete, kuidas sõrm kuumaks läheb? Loitsukeldrist saab neid. Ma räägin teile siia vahepeale, kuidas ma käisin jõulude ajal Harju Risti kirikutornis kella löömas. Seal on minu sõbra abikaasa Annika Laats kirikuõpetaja. Ja siis me lõime kolmekesi kella – tema poeg, mina ja tema – mulle oli see väga suur hetk. Tahtsime natuke Liblet ka teha, aga no vajalik märjuke jäi maha.
 |
| Kaader mängufilmist "Suvi" (1976) – Tõnisson (Ain Lutsepp) ja Toots (Aare Laanemets) |
Ikka sageli, kuidas muidu. Neid lugusid on ju palju.
Aare oli üks olulisemaid inimesi mu elus. Me suhtlesime palju ka siis kui ta Pärnusse läks, tajusime teineteist ... sama lugu oli ka Juhan Viidinguga. Nad olid väga noored, kui nad ära läksid... maailm oleks parem paik, kui nii poleks juhtunud.
Merzin aga tegi Kevade filmi ajal Leari filmi Krimmis, meie elasime kõik ju Palamusel, ja kujutage ette - ta lendas lennukiga ühelt võttelt teisele. Meil poistel olid suud lahti. Lisaks tema olek ja see, kuidas ta meiega suhtles - nii palju inimlikkust ja soojust. Muidugi oli igasugu lugusid ka….
Aga see seltskond, kes me seal kokku saime ja koos elasid seal - oi jumalukene, mida teevad poisid selles vanuses? Ega nad ju muud oska kui… (naerab)
Pikki juukseid ei tohtinud sel ajal koolis olla, aga meil rolli jaoks oli vaja just selliseid soenguid ja siis haridusministeeriumi loaga saime sellised olla. mõnele lõi kõik see rohkem pähe, aga minu jaoks - maiteagi, miks aga mul pidi järgi käima. ma elasin ilmselt juba sel hetkel täitsa oma elu. muidu pean ma aegadest kinni küll. Aga oma maailm ilmselt oli, sest olen tulnud kooli ka niimoodi, et pintsaku all oli vaid maikasärk.
Kaljo Kiisk - oi seda elavust ja koolitust. Ta väga hea näitleja, isikupärane. Kord tuli võtteplatsile Kevade filmi kostüüm oli seljas ja krae kuidagi krutsikiga keeratud. Keegi meist poistest siis küsis, et kas see krae ei peaks teistmoodi olema. “Ei-ei, vaat see on karakter!” ütles Kiisk. Tema lähenemine ja naljad, see võis olla tõsi ja samas mitte. Ja tõelisus tema mängus...
Viimasel ajal räägite te rohkem poliitikutest vist. Olete ju mõlemad abikaasaga pühendunud.
Muidugi räägime neil teemadel palju, aga mitte ka üleliia, sest ega see ei ole esmane elus. Esmane elus on olemise talumatu kergus (Milan Kundera triloogia esimene osa)
Ja te olete selle tähenduse juba enese jaoks mõtestanud.
Praegu te ju näete-kuulete mind siin - seda see tähendabki.
Usun, et te olete üks õnnelik inimene. Ja isegi halle juukseid pole teil.
Oi, ma olen üleni hall. Kui vaid juukseid kasvataksin ja habet. Aga ma ei näita seda, sest korralikult ja minumoodi ei saa ja kellegi teise moodi ma ei taha. Et oleks nagu Karl Ader või „Kevades“ köster Julk-Jüri (Endel Ani).
See sarnasuse teema on nüüd küll üks, millest ma tahan rääkida: ma arvan, et olen kõige rohkem sarnane jakiga (veislaste sugukonda kuuluv loom – P.K.). Mulle ta meeldib väga. Kas ta kasulik ka on, ma ei tea. Aga no kuulge, kas me küsime inimeste kohta ka nii? Jah, mulle tundub, et ühe rohkem – kogume kontakte ja säilitame telefoninumbreid stiilis “äkki mul läheb teda vaja”. No kuhu me sedasi jõuame? Inimesed pole ju ometi margi, mida koguda!?
Ja vaat marke olen ma kogunud. Ent inimesed ja sõbrad lihtsalt on, suhted kujunevad välja. Kujunemisel peab alati olema mingi kolmas osapool, midagi vahel - meil siin on näiteks mikrofon, ehkki see pole kõige parem riist. Ja siis see, mida Panso rõhutas ehk eetika.
Mis aga õnnelikolemisse puutub, siis ma võin teile ka anda õnnevalemi: elementaarsete vajaduste rahuldamine – minaväline eesmärk – vaba võimalus selle poole püüelda. ja kui neid vaadelda sisuliselt, siis on see mõte ju ilus. Ja kui mõttes on ilu ja inimese tegevus on sellega kooskõlas, siis ilmuvad õiged asjad.
Mida me siin elus ikka nii väga valime, arvan, et meid valitakse. Ka sõpruses. See kuidas sa oled, kuidas teotsed ja siis äkki tekib ühendus. Sõber lihtsalt ollakse.
Kuid ühel hetkel peab ju kõik ikka algama?
Sõprus on protsess, sõbrad võivad omavahel väga tülli minna ja üldse mitte rääkida, aga see on see taju…
Sõraks hakkamine on aga vist uue aja mood. Teate, minul ei ole FB kontot, palun väga vabandust. Korduvalt on palutud, et ma teeksin. Aga no ei tee. Meelega ei ole. Arvuti ei ole mu kõige parem sõber, ehkki mulle väga vajalik masin. Ka telefoni saaks kõik postkastid ja muu sisse panna, aga ma ei taha seda kõike kogu aeg kaasas kanda. Vahel loen meile, vastan millele peab, mõnikord ei vasta ka… Eile sain ühelt tundmatult toetava meili: meie perekond toetab teie valitud teed. Siis sain aru, et mu meiliaadress on täiesti avalik.
Teie elus on nii palju, mida mäletada ja kaasas kanda - lavalt ja päriselt, kuid kas te vahel unenägusid ka näete?
Ma kirjutasin unenägusid kahe aasta vältel lausa üles. Kõik algas sellest, et mul oli üks unenägu, mis kordus pidevalt ja tahtsin teada, et mis toimub. Ühel hetkel oli kirjutamine nii automaatne, et ma isegi ei teadvustanud tegevust – lamp põlema, pliiats, märkmik, sõnad, tuli kustu – kõik. Käekiri oli hommikul võimatu, aga märksõnad sai ikka tuvastada. Kasu oli sellest ka, rahu tuli tagasi ja sain midagi enda ja unede kohta teada.
Unenägudes antakse millestki aimu tõesti, ja kindlasti on unenäod osa me elust. Mida kõike aga uskuda või kas nad näitavad ette või tagant järele, seda ma ei oska öelda. On üks näidend Elu on unenägu [1635 Calderón de la Barca kuulsaim näidend, Segismundo filosoofilistest unenägudest] ja nii võib lõpuks ka küsida: kas me elame unes või elame ilmsi.
Näiteks nägin unes korra, et kirjutasin luuletust ja unes käis minust läbi teadmine, et ops! geniaalne. Ärkasin täiesti virgeks ja .... no muidugi läks see mul kohe täiesti meelest ära. Teatris rääkisin Viidingule. Tema küsima: “Kas sa kirjutasid üles?” – Ei kirjutanud. – “Ja nüüd ei mäleta jah?” – Ei mäleta. – “Vaat see ongi minu ja sinu vahe: mina kirjutan üles, sina magad edasi!”
Tuleme korraks tagasi teie elukutsevalikute ja unistuste juurde. On teil ehk mõni lugu rääkida?
Minul jäi õppimine hiljaks, sain liiga hilja aru nii mõnestki asjast. Aga nüüd tean, et isegi kohustused muutuvad meeldivaks, kui sa suudad neid õieti täita. Ja et koolis käiakse teadmiste omandamise pärast, kõik muu tuleb hiljem. Jah, oleksin tahtnud meremeheks saada, mind ei võetud, sest nii hea mu vorm ei olnud.
Geoloogiks tahtsin ka, see on ju ääretult põnev, kui turbaproovikapsel sealt alt lõpuks välja tuleb, kõik loomad-värgid sees. Ja kujuta ette, et nii saad vaadata näiteks kaheteist meetri sügavusele. Kord võtsime raba all on vett hoidvatest kihtidest läbi ühe proovi, kapsel tõmmati välja ja avades pimestas sisu me silmi - nii valge oli see püdel mass, ja kui puudutad, siis lahustub sõrmede vahel ära.
Seal oli meil üks paha lugu ka, sest meile oli siht valesti maha pandud, kuid ega meie saanud aru midagi ja läksime laugastesse. Viiekesi olime, seljakotid ka oma 20-30 kg. Laugas on heleroheline, pea on soe aga alumised kihid on aga vaid oma 4-5 kraadi ja sellest vajus esimene meist siuhti läbi. Me saime talle puurivardad kaenla alla, aga ta jäi ikka täitsa kangeks, läks päris siniseks ja vajus šokki, siis laksasime talle vastu nägu, et šokist välja tuua ning (neli poisikest!) rebisime ta lõpuks üles. Hämarduma hakkas, meie aga istusime ja andsime poisile juua, sest ei osanud enam kuhugi minna. Tagasi oli liiga pikk maa, raba servas eespool paistis majakatust ja me otsustasime sinna minna, aga see oli veel hullem minemine. Meil oli kokku 20 meetrit neid puurivardaid ja siis panime neid üle laugaste nagu rööpaid ja roomasime.
Kohale jõudsime mahajäetud rüüstatud tallu: üheksa hoonet oli kokku, tiik kaevatud, kuuliauke oli sepikoda täis. Majas oli korralikult rüüstamas käidud ja kõige levinum peidupaik - korstnajalg - oli laiali lõhutud. Aga seinal seisis 1939. aastal tehtud pilt, millel sama maja pidurüüs ja all kiri “Noku talu”. Aida all oli ka uhke kirst alles.
Kõik see juhtus pärast 1968. aasta tormi, metsad oli murdunud puid täis, kuid meil oli vaja leida metsavahi maja, et tema saaks helistada ja abi kutsuda. Sinna tuldi meile järele, siis selgus, et meid käidi kopteriga otsimas, aga me ei näinud üksteist. Tolles rabas seisab suur puust rist, see oli päris jahmatav vaatepilt me jaoks, metsavaht hiljem rääkis, et just Noku talu perepoja mälestuseks on see sinna pandud. Sest kord varakevadel tulid nad sõbraga otsemat teed koju ja kukkusid sisse.
Millal te viimati rabas käisite?
Kolm päeva tagasi Pääsküla rabas. Seal ikka jalutan ja vahel saame bioloog Rein Saluriga seal kokku. Seda on nüüd kõvasti kuivendatud, kuid see on ka selles mõttes huvitav raba, et seal on sellised taimekooslused, mida tavalises rabas üldse ei leiagi. Kõik tänu kajakatele, kes kõrval olnud prügimäel elasid.
Ma üldiselt väga suurtes rahvahulkades olla ei tahagi. Aga näiteks laulupeol käin minagi. Kord juhtus isegi nii, et olime abikaasaga koos samal laulupeol nii, et mina olin teadustaja ja tema laulis ning juhatas ka koori.
Nüüd on siis õige aeg küsida, milline on teie tutvuse lugu?
Naisega tuttavaks saime aga hoopis külmal talvel.
Eloga kokkusaamisest võin mina rääkida teile aga ainult ühe asja, kõik ülejäänud peab jääma Elo rääkida. Sest tema mäletab seda kindlasti omamoodi.
Millegipärast jäin pärast etenduse lõppu konjakit maitsma siia ühe kolleegiga [Elo sõnul Tõnu Aav]. Mul oli küll midagi kokku lepitud aga kuskile minema ma ei pidanud. Kell oli umbes kümme, pool üksteist, kui ütlesin oma kolleegile, et “Kuule, ma pean nüüd minema, muidu ma ei jõua kuhugi”. Ja läksin minema. Mõni hetk hiljem sain oma naisega [Elo sõnul Kuku klubis] tuttavaks.
[edasi arenes kõik väga kiiresti ja tänaseks on Elo ja Ain olnud abielus enam kui 30 aastat]
Usute te saatusesse?
Vaat ei teagi… ma mõtlen praegu selle üle! Sest inimesed näevad saatuse all erinevaid asju. Jah, ma usun, et meie kohtumise hetke kohta võib nii öelda küll - see oli saatus.
Kuid kõik see, mis tulevikus tuleb … selle nimel otseselt ei teinud ma midagi. Elu ise viis ja tõi meid ühe asja juurest teise juurde. Ja nii sattusin minagi lihtsalt tegema erinevaid asju. Ehk on see kõik meisse isegi sisse kodeeritud, aga sa ei tea seda.
