Harry Kõrvits: iseseisvus on meid kibestanud, naljastki ei saada enam aru
NB! Harry Kõrvits pälvis 2015. aastal parima (teleseriaali) meesnäitleja tiitli omanik ehk ametlikult kuldsete tiivakestega meelelahutaja.
Tõepoolest, Harry Kõrvitsa kasvamise lugu hakkab mind üha rohkem huvitama. Omamoodi lapstähena Eesti meelelahutustaevasse tõusnuna oli Harry selle laulu salvestamise ajal napilt 16-aastane nooruk, kes mängis ometi juba mitmendat aastat Tallinna kuumemates tantsusaalides.
Lahja poisina trummide varjust elu vaadates õppis Harry palju. „Tegelikult olengi ma kõik siin elus ise õppinud, nii-öelda ridade vahelt,” naerab näitejuhi paberitega Kõrvits, kes on aastaid ühekorraga söönud nii näitleja, muusiku kui ka reklaamitootja leiba. Ametite rohkuse kõrval on Kõrvitsa dünastia liikmeks sündimisel veel üks eriline eelis: Harry teab nimelt paljude Eesti kultuurilukku jäädvustunud inimeste kohta isiklikust kogemusest midagi öelda. Kuulan huviga ja märkan, kuidas kooli (muusika)ajalootunnis õpitu järjest meenub ja justkui ellu ärkab. Mõelda vaid, mina olen seda õppinud, aga kodanik Kõrvits on selle keskel elanud! „Kohutavalt kihvt aeg oli,” muheleb Kõrvits me vestluse ajal nii mõnegi korra. Ta viib meid oma lapsepõlvekodu õuele Luise tänavas, kuhu pesamuna Harry üks kolmest vanemast vennast 50 aastat tagasi kaks kaske istutas.
Milline laps siin õues möllas, kuhu kippus ja kelleks ihkas? Ja kuidas sai temast meie jaoks nii mitmes mõttes sümbol – tulgu telerist „Kõige suurem sõber”, „Kitsas king” või Rock Hoteli laulud? Ja mida Harry Kõrvits ise eeskujudest, iidoliks olemisest ja kasvatamisest arvab?
Meil on käes poliitiliselt pöördeline aeg. Kuna poliitikuid võrreldakse vahel marionettidega, siis mida sinu nukunäitleja silm ütleb: kas meil on olnud head nukud?
On muidugi. Vaata ainult, mis Venemaal toimub või meil siin Savisaarega. Nukunäitlejana just näen väga täpselt ära, millist nööri ühe või teise puhul on tõmmatud. Vahel ütlen kohe valjult „Uskumatu!” nagu Vene kroonus. Seal õpetati, et olgu mis on, aga ära sa kunagi ülemustele tõtt räägi! Raiu vastu, küll uskuma jäävad. Ja kui see tõde läbi poliitkadalipu rahvani jõuab, on sellest järele jäänud ainult riismed. Rahval jääb üle kas uskuda või mitte, nagu mingis televiktoriinis.
Teenisin Rahumäel orkestris ja kord oli nii, et me jäime vahele, olime loata orkestriruumis. Meil oli millegipärast keelatud orkestriruumis olla. See meid ei morjendanud, võtsime ukselt pitseri maha ja pugesime sisse. Korraga koputatakse uksele ja päris vihaselt. Lolli peaga tegin ukse lahti. Nagu ülemuse nina nägin, lõin ukse uuesti kinni ja tegime kõik akna kaudu vehkat, kadusime üles raamatukogusse. Sealt meid lõpuks ka leiti. Orkester rivistati üles ja hakati aru pärima. Põhiline, et ei reeda! Kuigi ma olin ainus, kelle nägu võinuks meelde jääda, eitasin lõpuni. See ülemus oli viinanina – ei tea, kas oli täis, aga lõpuks hakkaski kahtlema, sest kõik olime ju ühtmoodi kulid ja mundris. Asusime ringkaitsesse. Nii on poliitikutega ka – kui kuskilt midagi välja ei tule, siis on sinul õigus. Eestis ei saa ju kedagi kritiseerida, keegi on alati kellegi tuttav või sugulane. Peres on üks parem, teine vasak, kolmas sõltumatu, neljas istub kinni, viies viibib välismaal ja kuues on homo. Kui see kõik rikastab, siis me peaksime ikka jube rikkad olema.
Aga kas sa poliitetendusele reklaame tehes hoogu oled andnud?
Olen teinud, see oli ammu, Res Publicale. Ja muide, teksti luges Lembit Ulfsak. Meil sai lõpuks temaga täitsa nalja, sest palusin tal lihtsalt valitavate nimed linti lugeda, et ma siis pärast ise lõikan põhitekstiga kokku. Ulfsak luges, aga kõige lõppu lisas viimaks minu nime: „Ja Harry Kõrvits Lasnamäelt.” Naersime nalja ära ja hakkasin tööle. Tegin kõik reklaamid valmis. Enda jaoks meisterdasin kokku ka „harrykõrvitslasnamäelt” versiooni ja palusin monteerijal saata see üks reklaam ainult minu postkasti, et ei läheks kuhugi rändama. Aga muidugi läks. Paar päeva jõuti seda isegi raadioeetris käiata, enne kui üks Margiti (Harry abikaasa – P. K.) sõbranna varahommikul helistas ja küsis, et kuule, kas Harry on otsustanud poliitikasse minna. Margiti näost nägin ära, et asi on hapu. Õnneks tegi see ka reklaamitellijale nalja. Jumal tänatud. Pärast oleks süüdistatud, et olen nende hääled ära varastanud või valijad sootuks eemale peletanud. Järeldus: usalda, aga kontrolli!
Ilma naljata – otsisin enne intervjuud seost sinu ja meie praeguse kuulsaima näitleja Lembit Ulfsaki vahel ja nüüd siis leidsimegi. Miks ta on sulle oluline näitleja?
Töö alal olen mõlema Ulfsakiga kohtunud, kuid mitte rohkem. Väga professionaalsed hääled, rääkimata muust. Lembituga oli hea koostööd teha, ta ütles ikka: „Kurat, Kõrvits norib iga sõna juures, täna ei saa kerge olema.” Tema punase vaiba ärevusele elan ma täiega kaasa, see on ikka näitlejale elu tipphetk. Ja kui mõelda, et Hollywoodi tähed aplodeerivad talle püsti seistes… Oot, kas see on päriselt kuskil pildis näha ka? Äkki ongi ainult jutt? (Pilab silma pilgutades.)
Või kui oligi päriselt, siis pean äkki uue reklaamhääle otsima, Oscari nominenti ei jõua mina kinni maksta. Tead, tegelikult ma ei oska üldse kade olla. Siiralt. Mul on alati maru hea meel, kui eestlastel hästi läheb. Heas mõttes kadedus peab elus edasi viima. Pigem mõjub hea uudis positiivselt ja lööb silma pikemalt särama.
Kes sulle veel oma eduga sära silma on toonud?
Eluaeg olen eesti sportlastele kaasa elanud. Dopinguskandaalide tõttu olen nüüd hõiskamisega ettevaatlikum. Muusikas olid mõned tipud, kelle puhul mõtlesin, et saaks laval kõrvuti olla! Ja oleme nüüdseks olnudki – Brian Robert Setzeriga ja Robert Gordoniga koos. Selles mõttes on minu elutöö tehtud, sest kui ikka selliste vendadega koos musitseerida saad, siis… Samas – iidol peab olema ja jäämagi kättesaamatuks. Siis on ta õige iidol, temaga koos tööd teha pole ikka päris see. Erinevus on nagu armumise ja kooselu puhul. Eeskujud toimivad parimal moel distantsilt.
Mida sa austad?
Austan riiki, vanemaid inimesi, oma lähedasi, reegleid. Ausust. Kui hakkan reklaamiprodutsendina mingit tiimi kokku panema, s.t. võtan ju kedagi tööle, siis eeldan professionaalsust. Ma ei taha kaks korda seletada, vaid oletan, et inimene nokib juba ise õhku visatud mõtet edasi.
Olen ise nimelt just selline. Kui ikka režissöör või lavastaja räägib, siis poole mõtte pealt tabad ju ära, mida tahetakse.
Aga see ei ole enam nii lihtne. Varem oli mängumaa justkui kindlamalt piiritletud, nüüd on kõik hulga laiem ja võimalusterohkem. Tegijad on ka juba päris erineva taustkoolitusega, mistõttu on väga palju möödarääkimisi. Kuid see pannakse kõik n-ö ettevalmistusperioodil paika, et sinu kui juhi, režissööri, produtsendi reegleid austatakse, et sinuga ollakse nõus. Pole ju mõtet vehelda, kui teine pool mõtleb: „Kurat, jälle ma pean selle Kõrvitsaga siin jamama!”
 |
| „Nii ma siit üle aia nagana vahtisin ja just sellelt väravalt on pärit ka mu ainus arm,” naerab Harry Kõrvits ja kirjeldab, kuidas ühe tüdruku koolikoti metallnurk mänguhoos Harry nina kaheks käristas. „Verd tuli jubedalt, aga ellu ma jäin!” Foto: Rauno Volmar |
Luise tänava kodust ja õuest võin ma tõesti lõpmatuseni rääkida. See jääb mu hinge väga hella mälestusena ilmselt kuni surmani. Elasime seal 18 aastat, kuni oma elu alustamiseks ära kolisin. Kuigi oli see linnakodu, unistasin ma alati oma majast suure õue ja aiaga. Unistus sai teoks kuskil kümmekond aastat tagasi, kui ehitasime Murastesse oma elamise. Aga oma maja võtab ka oma aja. Minu vanuses jääb seda aega ikka vähemaks. Nii saigi sellest loobutud ja fokuseerin oma elamist rohkem Saaremaale.
Kodutänav oli põnev koht, kõik need hoovid ja naabermajad – elasin seal lasketiiru ja lastekodu (praegu krišnaiitide kooskäimise koht) vahel ning ehitajate klubi kino taga.
Hommikuti käisime tihti praeguse Prantsuse saatkonna juures pargis jooksmas ja üle aia lastekodus oli palju poisse, kes olid toona ikka parajad „elvised” – kõlkusid tammepuu otsas, mängisime ja kaklesime koos.
Aias olid meil oma pirnipuu ja peenramaa, memm õpetas mind seal näiteks lilli kasvatama. Ja vend Tiit pani sinna kasvama kased, mis kasvasid V-tähe kujulisteks. Sinna alla matsime kulda, et hea vanast peast võtta. Praegugi on need kased alles. Ka tamm on, näe, tänagi alles – sinna otsa ronisime ja hüppasime siis alla.
Luise tänava majas elas palju leibkondi: õpetaja, laevakapten, ekskavaatorijuht, näitlejatar, medõde, raamatupidaja ja üks daam, kes elas üksinda ja kattis igaks söögikorraks endale alati etiketi järgi laua.
Meil oli suurem elamine, kuna pere oli suur. Üks tubadest oli saalituba, siis oli söögituba, vanemate magamistuba ja meie neljakesi olime pisikeses toas, magasime vanaisa tehtud narivoodites. Minu koht oli alati ülemises koikus. Väiksena tundus kõik hiigelsuurena, nüüd jääks sama pind kitsaks. Ja otse meie akende all, õue pool oli trepi kõrval meie mängukoht. Liivakasti me ei igatsenud, olid aiad, müürid, puud ja muud, mille peal ja millest üle sai ronitud ja traavitud. Siinsamas õuel õppisin ma ka suusatama: lasin ikka ringiratast, umbes sama suur ring oli nagu autodel ringristmikul.
Me olime ikka päris hullud, emal oli palju tegemist. Mina vist olin lastest kõige hullem – nüüdsel ajal pannakse sellistele kohe diagnoos, et hüperaktiivne. Ema oli kogu elu kodune, enne käis Eesti Raadio segakooris laulmas – see oli toona tasuline töö. Tõnis Mäe emaga olla nad seal koos laulnud. Seda aega ma ei mäleta, olin siis titt. Enne minu sündi oli keeruline ja päris hirmus aeg.
Sellest ajast ma eriti ei tea, sest isa ei tahtnud tollastest sündmustest rääkida. Nii sain ma ka hoopis hiljem teada, et isa oli Eesti ajal olnud Koeru kiriku organist ja õpetanud isegi Kaarli kirikus teistele orelimängu. Rootsis väliseestlasega kohtudes tuli neist üks ja ütles mulle: kuule, sinu isa oli mu oreliõpetaja... Sõda keeras kõik tuksi, nii ei rääkinud isa ilmselt paljust. Õnneks jõudis ta ära oodata, et enne surma sai rahus Kaarli kogudusse tagasi minna.
Meid aga õpetas kogu elu süvakommunismi vaimus. See võis olla isale väga raske. Meie, nagad, ei pannud muidugi midagi tähele.
 |
| Ja vend Tiit pani sinna kasvama kased, mis kasvasid V-tähe kujulisteks. Sinna alla matsime kulda, et hea vanast peast võtta. Praegugi on need kased alles. |
Aga ütle, mida olnuks neil muud teha? Hirmust valiti ju nii, sest see oli ainus võimalus ellu ja alles jääda. Venelane andis ju täpselt kaks valikut: kas lasen kohe maha või saadan Siberisse. „Surm siin või Siberis,” nagu lapsed õues sõda mängides karjusid.
Sa ei arva, et isa müüs oma tõekspidamised hirmu pärast?
Ei, sest ta tegelikult ei müünud, vaid kandis elu edasi. Tegelikult tehakse ju tänagi nii ja veel rohkemgi, kuid mitte surmahirmust. Väga paljud poliitikud müüvad end. Ütle mulle kasvõi üks ideeline poliitik praegu! Mitte ühtegi ei meenu, eks?
Riigimehelikkusest rääkides: sinu sõbra ja telekolleegi Raivo Järvi matustel kõne pidanud Andrus Ansip nimetas Raivot suure tähega riigimeheks. Hingasite Raivoga aastaid sama õhku. Mida sa aga temast kui poliitikust mõtlesid?
Mäletan väga hästi, kui Raivo läks poliitikasse ja valiti riigikokku. Umbes pooleteise kuu pärast saime kokku ja ma aasisin: „Said nüüd, mis tahtsid, kuradi poliitik!” Raivo vastas seepeale talle omaselt žestikuleerides: „Kurat, Harts, saad aru, ma ei saa mitte midagi aru…” Poolteist aastat hiljem ütles Raivo juba, et jagab matsu küll ja saab pihta ka. Ta oli ikka tõesti nii intelligentne ja kiire õppija, tuli ainult õige suund kätte anda. Aga ta kurat oli nii paganama aus. Kord kurtis: „Harts, ma ei suuda niimoodi nihverdada, nagu need siin teevad – lihtsalt ei suuda!”
Mulle õudselt meeldis see, kuidas Raivo Eesti-Vene telesillas (pronksiöödele eelnenud käärimise ajal – P. K.) üksi Nikita Mihhalkoviga ekraanile jäi, teised Eesti delegatsiooni liikmed lahkusid stuudiost. Vaat see oli eht riigimehelik käitumine: milline julgus minna terve Venemaa ette ja ihuüksi Eesti asja ajada! Minevikuteemadega Raivo hätta ei jäänud, ta oli ju ka Siberis käinute laps.
Õudselt kahju, et Raivot enam ei ole. Viimasel ajal me ei kohtunudki enam, ehkki telefonitsi rääkisime ikka, et saame varsti kokku. Nii jäigi… Nüüdseks on see juba paljudega nii läinud.
Et kohtute eakaaslastega üha rohkem sünnipäevalaua asemel peielauas?
Jah, vana vikatimees on tihemini käima hakanud. Matustele ma aga enam eriti ei kipu, läinud aastal veel eriti – praktiliselt kuus vähemalt korra tuli jälle sõnum. Otsustasin, et ei lähe, sest ei tahtnud olla mingi valvematja. See ei tähenda, et ma neist inimestest ei hooli. Kuid kadunukest saab austada ka teisiti, mitte kaamerate vaatevälja ronides. Ma tean ju, et paljudel matustel käivad inimesed, kes pole ehk elus otseselt lahkunuga isegi seotud olnud, aga näe, on vaja kohale tulla. Milleks tulla siis, kui fotograafide hordid kohal on?
Mina leinan omal moel. Matus on väga rusuv ja üleüldse, ma ei ole enam selline suhtlejatüüp, kes olen varem olnud. Olen end töö alla peitnud. Nädalalõppudel mind külla kutsuda ju ka ei tasu – on mängud või sarja võtted või produtsenditöö.
Sinust ongi tõesti saanud tubli seriaalinäitleja. „Naabriplika” võttepäevad on pikad, Esnasse sõit algab juba aovalges.
Oh jaa, võttepäevadel sõidame umbes seitsmest siit välja. Ma ei ole üldse hommikuinimene. Õnneks pean oma rolli tegema hakkama nii üheteistkümne paiku, sest no ei saa ennast varem käima.
Ah sellepärast su mängitud Esna vallavanem ongi kogu aeg nii tõre ja turris?
Jaa, just sellepärast. (Naerab.) Tegelikult on Eesti poliitmaastik selliseid oinaid täis, leidub neid kodudeski. Mõnda tunnen täitsa isiklikult. Eks ma nende tüüpide pealt olengi rolli kokku pannud. Selline teerulliga inimestest üle sõitmine või „just-just, minu mõte, näe võtsidki praegu sõnad suust!” – see on levinud mudel, ei peagi kaugele vaatama. Aga minu mängitud tegelaskuju ja suhtumist [seriaalis] peab huumoriga võtma.
Kusjuures, uskumatu minu jaoks, aga sulatõsi: inimesed ajavadki sassi reaalsuse ja seriaalielu: tulevadki küsima, et kuule, kas sa oled tõesti eraelus ka sihuke või? Või siis kutsutakse mind riigikogusse kandideerima või palutakse valla asju lahendada! Osa teeb muidugi nalja, aga teised on ikka surmtõsiselt ettepanekuid teinud.
Päriselus saame me Kareda vallavanemaga väga hästi läbi. Istun seriaalis tema kabinetis ja kui ma kohale jõuan, siis ta ütleb alati lõbusa alandlikkusega: „Kohe vabastan koha teie jaoks.” Kõrvalruumides käib meie võtete ajal aga ehtne vallatöö.
Meid on seal väga toredasti vastu võetud. Ehkki tähelepanelik sarjavaataja on märganud, et üks komistuskivi on siiski tekkinud. Mis täpselt, ärme seda siin lahkama hakkame, aga üks põhjus on, et inimestel puudub absoluutselt huumorimeel. Kui lolli nalja võetakse surmtõsiselt, siis on minul sellest tõsiselt kahju. Me naeruvääristame lollust ja ebaprofessionaalsust kui nähtust, mitte konkreetset isikut.
Pidasin eesti rahvast ikka huumorisoonega inimesteks, aga tuleb välja, et iseseisvuse aastad on kibestavalt mõjunud. Vene ajal jagas eestlane väga hästi huumorimatsu. Nüüd on tigedus meisse nii sisse süüvinud, et esimene reaktsioon on kahtlus ja viha. No kurat, nii ei saa ju kõigele reageerida, et mis ta ikka sellega mõtles ja mis ta nüüd öelda tahtis!
Mina teen igasugust tõsist tööd alati huumoriga ja vihastan inimese peale alles siis, kui asi on täiesti pekkis. Huumorit peab olema ja nalja peab ikka mõistma.
Naljast arusaamine käib tausta järgi, aga kuidas seda taustateadmist kasvatada, kui naljadki on muutunud?
Narrile peab ikka õukonnas ruumi olema. Kui narr räägib, siis tulebki jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta ning vabalt naerda. Isegi siis, kui aasides tõele liiga lähedale satutakse. Vahel läheb nali käest ära, sest vastuvõtja tõlgendab nalja pahatahtlikkusena. Siis tuleb rääkida. Aga minuga on lihtne, olen kiire leppima. Mõni teine jätab endasse, paari nädala pärast prahvatab välja: miks sa mulle ikka nii ütlesid?
Kuidas sina end heameele ja paremate mõtete teel hoiad?
Hommikuti ärgates hakkan kohe positiivsust otsima. Mõni vajab selleks kohvi või sigarette, mul on vaja hea sõnaga uudist. Väike lootus on alati ajalehtedest häid uudiseid leida. Aga no kussa-kussa – see suri, see tappis, see vägistas, seal tapeti viis, põles sisse, kadus ära jne. Tekib tunne, et sind tahetakse hommikul kohe ära tümitada: katsu sa täna siin särada, vaata ette! Siis tuleb jõuga head leida, ent mõnikord pole sellest abi ja siis ajab ilgelt närvi.
Äkki alustad uudiste lugemist lihtsalt valest rubriigist?
Oleks see siis nii! Ma loen pigem informatsiooni, mis on kättesaadav. Palun, mu lemmikleht oli Eesti Päevaleht, aga nüüd on see veebist eraldi leheküljena kadunud. Postimees on puhta kollaseks läinud ja Delfi ja Õhtuleht siis jagavadki sulle neid negatiivseid lakse.
Peaks vist end digilehega harjutama, sest lehte loen ma tegelikult meeleldi – mind huvitavad ajakirjanike mõtted.
Ajad muutuvad kiiresti. Kas on midagi, mis on noorte elus samasugune nagu sinu lapsepõlves?
See on püüd erineda oma eelkäijatest. Mina tahtsin kohutavalt oma vanemate põlvkonnast erineda ja see ka õnnestus. Iga põlvkond, kas tahad või mitte, erineb ja see soov kandub põlvest põlve. Noori ühendabki soov eristuda, nii tahtsime meie ja praegustel on ehk samad soovid. Nojah, aga see-eest oskavad nad palju muud, millest meil pole aimugi.
Hm, nii et annamegi järele, sest uus aeg nõuab uusi kombeid?
Vastupidi! Tegelikult peaksime ikka kõike hoidma, õpetama ja oskama. Iseasi, millistes kogustes. Tüüpnäide: mille pagana pärast pidin ma koolis keemiat õppima? Füüsikast saan ma veel aru, aga keemia! Või siis tangensid ja siinused – mille jaoks? Kui kellelgi on reaalainete vastu huvi, siis palun – erikallak ja õpitagu. Aga muidu on see ju totaalne lapsepiinamine.
Õppisin 22. keskkoolis ja igal reedel enne tunde tegin keemias järeltööd. Oh, kuidas ma seda jälestasin! Muidugi leiutasin lahenduse: pinginaaber tegi minu eest, kuni õpetaja ühel hetkel ära jagas ja mu üksi ette pinki istuma pani.
Matemaatikaõpetaja oli tore, iga kord enne kontrolltööd hoiatas mind: „Nüüd, Harry, õpi, homme on töö.” Siis õppisin ka, aga ma olin ikka tumba.
Öeldakse, et muusika ja matemaatika on omavahel tihedalt seotud, sina aga oled trummimatsu paremini jaganud kui tehteid. Kuidas nii?
See kehtib nende kohta, kes noodist mängivad ja õpivad, aga ma ei tunne siiani nooti.
Minu trummimäng tuleb kõik seest, kõhutunde kaudu. Usun, et pillimäng ja muusika peabki suuremalt jaolt sinu seest tulema, muidu jäädki kogu eluks nooti veerima. Kahjuks on ka selliseid trummareid, kes jätavad mängu katki, kui tuul noodi ära viib. Džässtrummar muidugi ei tuleks sellise asja pealegi, sest muusikaline tunnetus on kõige alus.
Ma kulgen kogu elu oma rada pidi, vahepeal istun, siis vaatan vasakule- paremale ja jätkan kulgemist. Tegelikult on nii juhtunud, et mu ümber ei ole kunagi olnud mingit kõrget mõttekoda ega filosoofiliselt süvitsi minekut, mitte kunagi. Ma ei ole sõpradega maailmapoliitilises plaanis tõsiseid teemasid arutanud, meil on alati lõbus olnud. Oleme teinud muusikat, teatrit, nalja ja kino…
Ja siis ühel päeval astub mu juurde keegi, kes esitleb: „Saa palun tuttavaks minu lapsega – sa oled tema suur iidol ja eeskuju.” Satun siis alati suurde hämmingusse. Kust otsast ma iidol saan olla? Isegi mu oma poeg Henry ütles alles: „Mis see siis nüüd on, vanast peast ostetakse siin Land Roverid ja käiakse Itaalias puhkamas! Kas sellist eeskuju ma endale tahtsingi või?”
Tõsine etteheide. Ent milline pidanuks Henry ja Roberti isa olema?
Ah, selline, nagu olen kogu nende elu olnud, käib neile küll. Ei ole ma neid õpetanud ega midagi. Ütlesin varakult, et kasvatamisest ei tule midagi välja, ise kasvate. Ja kasvasidki ise. Ütlesin, et teie asi on aru saada, mida ma teen õigesti ja mida ma teen valesti, ning enesele seejärel maailm selgeks teha. Näpuga näitamisse ma ei usu. Muidugi on poisid mu käest kolakat saanud. Hiljem ütlesid, et isa oli karm, aga õiglane.
Sellise tõdemuse tarvis on vaja julgust ja nutti. Neil on, nad on alati kahe jalaga maa peal olnud. Näiteks kui läksime poodi, kui nad olid veel väikesed, ja nad juhtusid nägema midagi, mis neile väga meeldis – näiteks dinosaurus –, siis olid nad võimelised arendama umbes sellist vestlust: „Jaa, see on väga ilus saurus. Aga see on kindlasti ka väga kallis, meil seda raha küll ei ole!” Andsid teada, et mänguasi õudselt meeldib, aga end selle pärast seliti poe põrandale ei visanud.
Aga kust sina oma joondumised võtsid?
Läbi muusika. Olin umbes neljane, kui hakkasin Elvise piltidele sügavamat tähelepanu pöörama. Vanemad vennad, Tõnis-Toomas, ju kuulasid. Mina siis ka. Vaat Elvis oli iidol, kelle ehitasin enesele üles ajakirjapiltide ja kuuldud muusika põhjal. Aga näiteks Ringo Starri ma lihtsalt ahvisin kõvasti järele.
Ja meie isa – ma ei saanud temast vahel üldse aru, kui ta tuli ja rääkis, et nõukogude laulu peaks õppima ja nii edasi. Teisel päeval tuli koju, kaasas paks ajakiri, milles olid biitlite värvilised pildid sees. Me muidugi pildistasime kõik maha ja müüsime koolis neid fotosid 30 kopikat tükk. Aga biitlite plaadid olid meil kodus olemas küll: kaks singlit, mis tulid Inglismaalt pakina otse meile. Üks suur plakat ka, see, kus biitlid rannakostüümides kollasel liival poseerivad, koos trükitud autogrammidega. Mul on see siiani kodus seinal.
Kes selliseid pakke saatis?
Vaat see on omaette kultuurilugu: saatja oli juudi soost inglanna Virginia Sõrmus ehk viiuldajast revolutsionääri Eduard Sõrmuse lesk. Ta käis meil isegi Tallinnas külas, meil on kusagil fotosid. Mäletan, kus istume Tiiduga ja vaatame, kuidas ta mängib klaverit, uhke kostüüm seljas, käed võrusid täis. Tal oli meeletult moodne garderoob ja ta jättis kõik mu emale, sõitis ise ühe kleidiga tagasi. Aga ema hoidis kleite kapis, ei julgenud nendega kuhugi minna. Mõelda vaid, lääne kõrgmood nõukogude ajal! Kuhu kleidid hiljem said, ma ei teagi.
Klaver, Beckeri pianiino, polnud meil ka mitte mingi niisama pill. Isa ostis selle pärast sõda komisjonikauplusest. Kui raha ära oli maksnud, siis müüja küsis: kas te teate ka, kelle klaveri te ostsite? See oli kindral Laidoneri oma. Täpsemalt küll tema abikaasa Maria oma, ta oli nimelt klaveriõpetaja. Isa andis pianiino aastaid hiljem Laidoneri muuseumile, nüüd seisabki seal. Meie ema, muide, hoidis klaveri sees raha peidus.
Eesti kultuurilugu on su elus vahvasti põimunud. Mõjutegureid on suisa kamaluga.
Kui nii mõtlema hakata, siis on tõesti huvitav, kui sarnase taustaga mehed kokku on saanud: Raivo Järvi isa mängis koos Raimond Valgrega, mina imetlesin Mikk Mikiveri, kui ta mu „Indreku” filmi võttis ja õpetas, Miku poeg Pekka pidas aga mind omakorda oma iidoliks.
Kui me võtaksime praegu näiteks kultuuritegelaste leksikoni, leiaksime kokkupuuteid lehekülgede kaupa. Kasvõi kunstnikud – Richard Sagrits näiteks, kelle majas me Karepal suvitasime. Nende maja terrassi ühe ukseäärse palgi peale on 1956. aastal hariliku pliiatsiga kirjutatud: „Siin puhkasid Harri, Leida, Tõnis, Toomas, Tiit ja Harry.” Kusjuures ma mäletan, et ma sain Sagritsa naise Alice’i käest peksa, ikka korralikult vitsa. Alice oli ikka täielik frukt, väga koloriitne kuju. Vanemate jutust mäletan, kuidas ta olla ühel kunstnike liidu istumisel ühele tegelasele kahvli tagumikku torganud… Või siis näitlejad, näiteks Toompered. Vana Hendrik oli NUKU-s mu mentor – tol ajal määrati noortele näitlejatele sellised. Hiljem olime koos Leopold ja Postikana. Ning ühel hetkel, kui Hendrik jr tahtis taskuraha teenima hakata, siis usaldas vana Hendrik noorema minu silma alla Rock Hoteli transameheks. Noor Toompere polnud aga mingi niisama liiba-laaba vend, väike vihane mehike oli juba ta sisse kolinud. Pulli tegi ta muidugi, noor mees ju, aga juba teismelisena oli ta päris terav pliiats.
Jah, vaat murdeeas tuleb murduda õiges suunas. Ma võtsin ikka sel ajal napsi ka, suhtlesin aktiivselt klassikaaslastega. Aga õnneks olin nii sügavalt muusikast sisse võetud, et polnud täisealiseks saades isegi narkotsi tarvitanud. Sedavõrd teadsin, et biitlitel oli laul ja et noorte hulgas üht-teist levis... Kuid jumal tänatud, et mulle kunagi seda pakkuma ei tuldud!
Kas tänaseks oled meelemürkidega paremini kursis?
Mõned aastad tagasi proovisin järele jah. Meedia mängis siin muide oma rolli, küttis üles. Ühel hetkel oli igal pool üks õudne narkoloba ja ma mõtlesin: oot, kas ma olen nüüd ainus eestlane, kes polegi proovinud? Sõitsime siis Hollandisse ja vaat seal tegin ühe suitsu. Mina küll mingist mõnust aru ei saanud. Minust ikka ei saa seda sõltlast. Mingil hetkel nooremana tuli pähe, et harjutaks ennast joodikuks. Ei saanud sellega ka hakkama.
Mis siis nii hullusti takistab?
Kohusetunne. Mul on hull kohusetunne, kuskil kuklas istub teadmine, et esmaspäeval peab tööle minema, ja nii ongi. Ilma naljata! Mulle ei meeldi ka, kui keegi viina järele haiseb ja tööle ronib. Vanasti ei pandud seda eriti pahaks, aga mul ajab ilgelt närvi mustaks.
Või kui pohmellis tööle tullakse ja siis veel raha ka tahetakse – mulle ei istu sellised inimesed.
Jah, kohusetunne takistab ja teadmine, et seejärel on kukkumine väga kiire ja kõva. Eriti meie töös – kui sa oled viinasena silma jäänud, siis teist võimalust ei anta. Väga lihtne, aga väga mõjuv.
Olen kuulnud, et oled suurepärane vanaisa. Kas teistele nippe ka jagad?
Sulle on valeinfot antud. Üks õige vanaisa peab ikka veel rohkem oma lastelastega suhtlema, kui mina seda jõudnud olen. Aga kindel on, et kui me oleme lastelastega koos, siis meil on alati tore. Nad on mul väga nutikad. Kui vaja, rooman nendega kasvõi mööda põrandaid ringi.
Rääkisid ennist oma isa rääkimata juttudest. Mis sinu elust poegadele seni rääkimata on jäänud?
On teemasid, mille kohta nad pole küsinud ka. Näiteks siis, kui me nende ema Viiuga lahutasime. Pojad mõistsid selle hukka ja neil oli täielik õigus. Samas tundsin, et nad said ka aru, et eluga tuleb edasi minna ja et elus teeme oma valikud ikka meie ise, mitte teised meie eest. Nägin, kuidas poisid küpsemaks said. Me ei ole sellest asjast senini rääkinud. Kuid olen tänulik, et meie kontakt kunagi ei kadunud. Minu õnneks leidsid poisid endale sellised pruudid, kes hoidsid neid lollusi tegemast.
 |
| Fragment digilehes ilmunud loost. |
