Hendrik Toompere: õpitud abitust on kurb vaadata


Ühel päeval kirjutas üks mees oma avalikku Facebooki päevaraamatusse: „Üks asi on see, kui karjäär p***e läheb, hoopis hullem on, kui surma eest piir ära kaob.”
See mees on lavastaja Hendrik Toompere ja see oli päev, mil tema ema, nukunäitleja Maie Toompere suri. Isa Hendriku oli pere matnud neli aastat varem.
Neli päeva hiljem andis lavastaja uue sissekandega teada, et ema peab ootama. Et matus viibib, sest poja karjäär tuli vahele. Ühtegi etendust vahele ei jäänud, esietenduski toimus ja Nepali teatrifestivalile tuli sõita. Edukalt turneelt naastes langetas poeg ema urni ees igaveses vaikuses pea, pakkus peielistele omaenese väljamõeldud reklaamlausega müüdud saareriigi viina, ja astus vaid paar tundi hiljem Draamateatris oma monoetendusega täissaali ette. Kuidas ta suudab? Kas ta siis üldse ei leina? Või ongi niimoodi kergem leinata? Me kõik oleksime ju mõistnud, kui etendused oleksid ära jäänud.
Kuid ei jäänud. Ervin Õunapuu kirjutatud tükk kandis nime „Soolo” ja Hendrik oli ise enese lavastaja. Pärast etendust viis Tiia Kriisa lavale suure punase roosi, Lauri Saatpalu plaksutas, Rein Lang vaikis ja Merle Karusoo helistas hiljem. Kolme päeva pärast oli Hendrik valmis varem kokkulepitud intervjuuks.
Vallo Kruuseri foto
Mis jõud see on, mis laseb leinas mängida?
Vaimu jõud. Ma ei olnud ju leinas tegelikult üksi laval. Iti [Hendriku õde Harriet] mängis ka, ja surmapäeva õhtul oli „Grönholmi meetod”, kus Iti tegelasele helistatakse, et ema suri ära. Ja Iti vastab: „Olgu pealegi, ma ei saa sellelt koosolekult lahkuda.”
(Paus.)
Matusepäeva õhtul olin mina laval ja tajusin väga selgelt, et ma tegelikult ei viibinud kohal.
(Paus.)
Oluline osa minust jäi kuhugi mujale – ma ei tea, kus ta käis. Mitte et ma oleksin laval olles emale või matusele mõelnud. See oli kuhugi kehasse salvestunud ja muutis mu vaimu. Ja ma ei suutnud seda kontrollida.
Tegelikult jäi mul üks etendus ikka ära ka – surmapäeval pidin etendusest loobuma, sest olin vanematekodus ootel, kuni ema ära viidi. Üks peab alati valvel olema, nagu Kafka ütleb. See on minu jaoks koostöö märk. Matusepäevaks oli aga etendus enne paigas ja no oligi parem – lavale minek on rituaalne tegevus.

Ses lavastuses on seik, kus teie tegelane meenutab vestlust oma isa surivoodil: isal jäi kogu elu ajal kogutud rikkus kasutamata ja kõik see pärandus pojale. Mis on teie, Toomperede näitel see, mida vana Hendrik on noorele Hendrikule kogunud?
Olen sellele palju mõelnud.
Tänu isa-ema tööle oli mul loominguline keskkond ees ja ümber. Sain suurema osa suveräänsust, kui neil oli. See on omamoodi aristokraatiapärand, s.t kui sul on põlvkondade kaupa sama tegevus, mis pärandub edasi. Ja kui tuleval põlvel annet jätkub, siis on iga järgnev põlvkond parem ja suveräänsem. See annab vabaduse teha, mis meeldib. Kohustused tulevad muidugi pealekauba. Kuid vabadus on tähtis, see on mu suurim pärandus.

Näitleja töö on elamusi pakkuda, ent vahel peab end siiski ka sundima, tehnikat kasutama. Kuidas on võimalik sundida end looma?
Siin tuleb appi sõber tehnika. Sa muudad vaatenurka ą la vaatame puhtprofessionaalsest huvist, kuidas käib üks laadakomöödia tegemine. See on lõbutsemine, mäng. Midagi, millel ei pea otsest tulemust olema. Näiteks niidad maal heina ja vikat tuleb varre otsast ära – loogu maha ei tule, jube kerge on, ja tulemit ei mingit. Aga lõbus on hullumoodi. Võtke seda kui näidet. Ma ei arva, et teater oleks pelk meelelahutus.

Teil on siin kodus hulgaliselt fotosid, kuid ema-isa pilte ei jäägi silma?
Jah, pilte pole. Mul ei ole siin isegi pärandust – see on teises kodus, seal, kus nad on elanud. Kõik on seal, ma pole midagi siia tassinud. Tegelikult üks portsigar on, nimetähtedega H. T., ja isa vana fotokaamera... Aga asjad ei ole tähtsad. Ma ei mõtle sellele, et mul peaks olema mingi materiaalne koht või ikoon, mis käivitab mingi tulva. Nad meenuvad teisiti – vanemad on kogu aeg kaasas. Näiteks siis, kui ma süüa teen, sest selle kõik olen ma ju nendelt õppinud.

Palun rääkige oma emast ja isast, neid mõtteid, mida olete mõelnud nüüd, leinates?

Hendrik teeb pika pausi, paneb teevee keema ja sätib äsja Nepalist toodud värske Darjeelingi teepuru Iti kingitud teekannu ootele, ise samal ajal sigaretti süüdates. Kuid sigaret ei sütti. Hendrik püüab uuesti, ja uuesti. Ikka ei midagi. Samal ajal muutub valge täpiga süsimust kass Tavott rahutuks, kuni sätib end lauaservale diktofoni veerde. Diktofon ei salvesta enam, on justkui tardunud. Lõpuks saab Hendrik sigareti põlema ja lausub siis: „Vana Hendrik käis jälle tembutamas. Jajah, üksvahe oli rahulik, aga enne ema surma hakkas uuesti kummitama.”
Kass rahuneb ja kerib end vaibale kerra. Vestlus jätkub.


Eeskuju on see, millele mõtlen.
Emalt olen ma saanud energia – ta oli meeletu toimetaja. Isale meeldis sageli niisama vahtida. Mul on need asjad koos. Toimetan siiani palju, ehkki üksvahe lausa rabelesin. Varem võisin mitut tööd paralleelselt teha: lavastada, filme teha, mängida, klippe mõelda. Hommikul kell seitse ärkasin, tegin reklaami valmis, läksin agentuuri koosolekule, siis teatrisse proovi, siis filmivõttele ja õhtul etendusele ning lõpuks tulin koju süüa tegema ka veel.
Energiat lihtsalt oli. Nüüd on see muutunud. Kummaline, kuid see on ilmselt konstantne suurus. Mingi osa sest muidugi taastub, kuid täielikult tagasi ei tule.

Vesi läheb keema. Hendrik avab kaane, tõstab kannu kõrgele ja valab vee teepuru peale. Hetk hiljem toob ta tulikuuma, käepidemeta klaasist teenõu lauale ja valab tee tassidesse.

Ema-isa eeskuju oli see, mis õpetas mind üsna varakult endale ise raha teenima.
14–15-aastasena umbes. Töölaagritesse ma vanaema pärast ei saanud, maal Väike-Maarjas oli ju vaja heina teha. Ja see oli isegi tore... (Süütab uue sigareti.) Käisin ka sulgpallitrennis, kuulusin noortekoondisse ja ühe suve veetsin puhtalt spordilaagris.
Aga ses vanuses tekkis vajadus isikliku raha järele: tahtsin välismaa plaate ja asju, mida vanemad ei pidanud vajalikuks finantseerida. Õnneks töötas Nukuteatris Harry Kõrvits, kes oli menuansambli Rock Hotel trummar.
Ema luges Harryle siis sõnad peale, et mind jooma ja suitsetama ei õpetataks, tegin esimesed testkäigud ära ja hakkasingi transaks. Tegin tööd, kuni lavakasse sisse sain. Siis ei jäänud enam aega, kuid transatöö oli suur töö. Sel ajal oli väga palju mänge üle Eesti ja kola tassimine tähendas tehnika maha- ja pealelaadimist kolm-neli korda päevas. Kui siis Võrust või Häädemeestelt pärast kontserti aovalges linna jõudsime, laadisime kola veel Nõmme kultuurimajja ka ja alles siis sai koju.
See kõik treenis vastupidavust ja distsipliini. Ja see raha oli väärtuslik.
Vanemad kasvatasid meid Itiga võimalikult iseseisvaks. Ma ei ole pärast 15. eluaastat neilt mitte kopikatki raha küsinud. Uhkusest ei küsinud isegi siis, kui vaja oli.

Aga vastupidi?
Huvitaval kombel polnud ka sedapidi varianti. Ehkki tööpakkuja olen olnud. Reklaamiagentuuris töötades soovitasin isa mõnda klippi mängima, ta tegi viis-kuus asja. Ja oma lavastuses olen rolli pakkunud.

Teie kõigi intervjuusid lugedes jääb tõesti silma läbiv sõna – töö.
Just, töökus ja hakkama saamine. Enesele tegevuse leidmine. Praegune aeg on hoopis teistsugune. Ja oma laste pealt näen, et iseseisvumise periood on oma kuus aastat edasi lükkunud. Millegipärast saadakse tõesti palju hiljem iseseisvaks.

Aga täiskasvanuks? Mis vahe neil sõnadel teie meelest on?
Suur vahe. Täiskasvanul on mõistus ka, ja meestel see enne 40-ndat vist üldse ei tule. Naistel jõuab varem kohale, õnneks.

Teie enda kooselu on kestnud kümme aastat vähem, kui vältas kokku te vanemate abielu. Kas vanemad õpetasid ka suhet hoidma?
Ju meil on Vikaga sama saladus, mis mu vanematel: neil oli tore ja huvitav. Maailm hakkas sarnaselt avanema. Vastastikku jagamine muudab su seest kergeks ja turvaliseks ning annab omakorda kindlustunde. Muidugi võib tekkida erinevaid perioode. Mul näiteks oli aeg, kui ma ei saanud teatrist välja, isegi kui mul seal midagi teha ei olnud. Mulle lihtsalt meeldis nii tohutult see maailm seal majas – ja asi polnud selles, et ma poleks naist sellesse kaasa võtnud. Kuid ma läksin üle piiri.
Sest kui su kaasa ütleb, et nii enam ei saa, ma ei jaksa enam üksi kõige eest vastutada… Siis tuleb ennast tagasi tõmmata.
Mäletan selget tõdemust: kui ma nüüd samamoodi jätkan, siis on see kui kasvav lumepall, mida ei ole võimalik enam peatada. Ja lõppkokkuvõttes raiskan ma oma elu. See oli ootamatult suht küps mõte ja selline välgatus aitas mul valida.

Millest see tuli?
Lavakooli lõpukursusel elasime ja töötasime kümme päeva Saaremaal Vigala-Sassi juures. Seal oli selline juhus: mandrilt tuli üks taksojuht oma kollase Volgaga, viimast tuuri rase naine kaasas. Mehel oli paremal jalal mingi jama – valud ja paistetus. Sass ei tahtnud eriti midagi rääkida. Kuulas ainult. Ma kuulasin ka, maja nurga tagant – lasin seal paaki vett, meil oli just parasjagu betoneerimine käsil. Lõpuks Sass ütles: „Ma oskan sulle ainult nii palju öelda, et ära sa teinekord enam oma rasedat naist jalaga löö.” Selle peale saabus pikk vaikus. Lõpuks mees noogutas ja sõitis naisega minema.
Nägin selle mehe muutumist, kuidas ta keha kahvatus. See oli tõe nägemine. Siis mõistsin, et me ehitame oma tegudega üles asju, mida on pärast jube raske parandada. Intuitiivselt saab aga iga inimene aru, kui ta teeb valesti. Ent uhkusest ja upsakusest ei taheta alla ja nõrgemaks jääda. On kohe selline lapsik joon, mis püsib hoolimata tarkusest ja küpsusest.
See Saaremaa-seik jättis minusse jälje. Sain aru, et konfliktsituatsioonis ei maksa ju midagi, kui ütled: „Jah, sul on õigus.” Nii kustutad söed ja annad mõista, et oled aru saanud. Kuid me ei taha seda teha. Uhkus ei lase. Ehkki kahe päeva pärast sa ju käitud juba teistmoodi, sest oled eneses korrektiivid teinud.

Tulles tagasi teie ja vanemate juurde: kas teil tülisid ka oli?
Mitte oluliselt. Ühe korra olen isa peale meeletult vihastanud. Ta kadus mul Stockholmi lennujaamas ära. Tulime 2004. aastal Ameerikast tagasi, pikk lend seljataga, kõik reisist väsinud, ja äkki tema kadunud. Piletid-passid olid kõik minu käes. Esimene mõte oli, et nüüd on ta kuskil kokku kukkunud. Kuulutasime siis üle lennujaama, aga nimi kõlas valesti. Kasu polnud mingit. Tahtsin ise mikrofoni öelda, aga ei lastud. Telefoni tal ka polnud. Otsustasin lõpuks, et OK, mina ka tema pärast sinna passima ei jää. Läksime kontrollidest läbi turvatsooni ja seal ta istub – pudel viskit käes ja nägu naerul. Kuidas ta läbi oli saanud ja üldse ilma kõigeta pudelist viskit jõi, ma ei teadnud. Aga silme eest lõi mustaks ja lennujaam ikka kajas. (Paus) Isa sai aru küll, et ta oli sigaduse korraldanud, aga viskijanu olnud nii suur... No mis sa teed sellisega.

Aga vastupidi?
Ühe korra karjus isa minu peale ka. Pärast keskat õppisin 19. tehnikakoolis autoremondilukksepaks, et sõjaväest pääseda. Kuna see ala mulle ei istunud, ei viitsinud ma koolis käia. Lugesin selle aastaga hoopis Dostojevski ja Tolstoi teosed läbi ja käisin näiteringis. Aga kool? No ei huvitanud. Lõpuks helistas meister isale koju, kuigi ma olin 18, ja ähvardas mu sõjaväkke saata. Siis sain sõimata, et „vähemalt vea oma nahk kohale ja näita, et oled, et ma ei peaks siin sinu pärast selliseid kõnesid kuulama. Ma tean küll, et sind ei huvita see ala, aga...”. See oli hea õpetus. Lolli ma siis enam ei mänginud.

Hendrik süütab uue sigareti ja paneb taas teevee keema. Siis pakub ta pisut kehakinnitust: esmalt Nepalist toodud vürtsimaiusi ja siis ise tehtud tomati-sibulakeedust. Lisab veel, et sügisesed tomatid on kõige paremad ja et vedelam tomat annab mahlasema keeduse. Suutäis on maitsev. Seejärel räägib ta pikalt sellest, et on äsja avastanud enese jaoks Vene köögi ja et neil on kodus pea kolmkümmend pudelit toiduõlisid, mis kõik on reisidelt toodud.
Hetk vestlusest – Vallo Kruuseri jäädvustus
Mida muud te kaasa toote? Näiteks nüüd Nepalist?
Maitseaineid – kuigi meil on ka kõik saada, aga seal on need ju värsked. Ja maitses ning lõhnas on meeletu vahe. (H. toob avatud koti lauale ja soovitab sealt mõned aniisiterad puruks muljuda.) Prantsusmaalt tõin viimati oliiviõli ja trühvliõli. Jaapanist tõin noa, millega jõulupraest üliõhukesi viile lõigata. Ja Nepalist tõime muidugi kamiirist salle ja kampsuneid. Need tooted on seal tipptasemel, õhukesed nagu meie Haapsalu sall – võid sõrmusest läbi vedada. Ja meie niiskes kliimas on need sallid-kampsunid üliolulised, kui ei talu niiskust ja külma. Lisaks hulgaliselt fotosid ja videoid. Istud seal ühel kohal tänaval ja kõikjal su ümber on elu, meeletu inimmass.

Kas see mass ära ei väsitanud?
See ongi meeletu võitlus enesega. Kuid see mass ja vool õpetavad kannatlikkust. Nende inimeste elu kirjeldab monoliitne vool, kuhu hetkeks tekivad praod, millest vaid kiiremad läbi lipsavad. Nii see sealne elu on. Minu jaoks erakordselt huvitav.

Reisid muudavad meid. Mida te nüüd teisiti hindate?
Siin on kõik nii rahulik. Kuid see on oht, sest rahulikkuses vajuvad inimesed letargiasse ega näe enam võimalusi. Näiteks käisin Jerevanis ühel festivalil mängimas ja küsisin kohalikelt ka, kuidas eluolu on. Vastuseks sain, et töötust on palju ja nii… Aga armeenlane leiab enesele tegevuse. Töötuks jäänu võttis korvi, korjas Kreeka pähkleid ja müüs neid tänaval. Muidugi, meil on teine kliima ja pähkleid pole, aga väljundeid on ju ometi. Kuid inimesed ei tegutse enam.

Millest see tuleb?
Me ei ole enam harjunud enda eest seisma, vaid ootame, et äkki keegi avab ukse, annab midagi. Harjumus on meid teovõimetuks muutnud ja õpitud abitust on kurb vaadata. Kui sind liiga palju aidatakse, siis ei oska sa enam end ise aidata.
Võimu on ka lihtne alati süüdistada. Tegelikult on võim alati korrumpeerunud, ükskõik mis nägu see on. Ja alati, igal ajal on tähtis ise hakkama saada – seda teatakse seal kaugel. Keegi ei süüdista kedagi võimaluste puudumise eest, vaid neil käib pidev sisemine võitlus ja voolamine. See hoiab virgena.
Ja edu pole negatiivne: seal soovitakse õnne, kui sa edasi saad. Religioonid ja kultuuriruumid on erinevad. Muster on teine, sest tegutsemine on adrenaliinivoog. Ja see on hea.
Siis tuled aga siia tagasi ja näed elu teisiti, lõpuks mugandud mõnusalt ja lööd käega. Kuid mida avatum, uudishimulikum on inimene, seda kauem ta elab. Seda rikkam on ta sisemaailm. Ja seda rohkem pärandab ta järeltulevatele põlvedele.
Inimene võib olla seest väga püha, aga kui ta ei vormi seda nähtavasse vormi – raamatuks, kampsuniks, majaks –, siis ei kandu see edasi. Sellest sõltub meie kultuurikihi paksus.
Muidugi peab inimene hoolitsema, et tal oleks soe ja kõht täis. See on elementaarne, aga see ei saa olla primaarne. Sest kui inimene vaid elementaarsete asjadega tegeleb, siis on ta parasiit ja temast ei ole mitte midagi kasu.

Ja mis teist kasu on?
Ma ei tea (naerab), see on teiste hinnata. Selline eneseanalüüs ei ole mõistlik. See on üks kurat me sees, mis tekitab võltsillusiooni iseendast ja silmakirjalikku käitumist. Sest siis hakkame me käituma nii, nagu meist oleks kasu: näe, mina annan inimestele nii palju, loon töökohti ja olen nii palju andnud kõike... See on vaimne pankrot. Enese kiitmine ja premeerimine on iseasi. Seda tuleb ka julgeda teha. Kevadeti istuvad mutid seal Otsa-kooli nurgal. Mul on hea meel neid vaadata: nad on liigutanud end ja lilled kimpu korjanud – ei ohi ega oiga, vaid on leidnud väljundi – igavusele, eksistentsile, ainelisele piiratusele võib-olla. Aga ta vähemalt teeb midagi, ja kui inimene teeb midagi, siis on tal alati tuju hea.

Prükkaril on ka tuju hea?
Jaa, sest ka temal on tegevus ja väljund. Lavastasin kunagi Mihkel Ulmani näidendi „Kajaka mägi”. Käisin isegi korduvalt prügimäel ekspeditsioonil. Visuaalselt oli see etendus hea, aga tekitas ühiskonnas tõrjetunde, et seda on inimestel vastik vaadata. Et kuidas ma söandan inimestele midagi sellist meelde tuletada.
Filosoofilises plaanis prükkar mulle meeldib. Ta on selline taoistlik tegelane, kes kulgeb rahulikult oma rada. Ühe rada tõi ta mulle mõni aasta tagasi siia aeda. Kaasas oli uks, millel oli nr 3, selle peal ta magas. Ühel hetkel palusin tal siiski lahkuda.

Mis tunnetega te ta oma õuest minema ajasite?
See juhtus vahetult pärast India reisi. Seal saad kerjuste ja kodututega hoopis teise kokkupuute. Õpid hoidma ja hindama oma olemist ja vara, mõistma piire. See on selline kahe otsaga asi... Ei ole ju normaalne, et üks tont mu sirelipõõsast piilub ja plekkpurke ringi tõstab. Ta võib korraks tulla ja olla, aga pikemaks ajaks ma teda kostile ei taha.
Tegelikult on meil siin üks oma tänava kodutu, kellele me paneme pudelid eraldi, vahel riideid ja süüagi. Kuid kõike valu ei jõua ära kanda.

Olete te kohtunud ka mõne sellisega, kes on prügikorjajast n-ö tagasi tulnud?
Kunagi sai nendega vesteldud. Neid on mõned. Nad on löödud ja katki. Psüühika on sotsiaalses plaanis täiesti nullis, ta on üksi, sõpru pole, ühiskond ei võta teda vastu. Nagu vanglast tulnud. See on keeruline...

Kes, kas ja miks peaks neid aitama?
Tööteraapia on alati hea. Kuid suur osa ei viitsi tööd teha. Lund loopida, lehti riisuda, muru niita, risu korjata. Inimene tunneb ju läbi töö ja tegemise, et teda vajatakse. Vastasel juhul ongi kõik.

Erakogu
Kas te omal nahal ka teate, mis on kitsikus ja häda?
Üks väga õpetlik periood on olnud küll. 1995. aastal läksin teatri kõrvalt tööle reklaamiagentuuri. Filmi toona veel ei tehtud, kroon oli just tulnud. Mina ju ärimees polnud, teatripalk oli väike, lapsed ka. Elu oli alustatud, kodu polnud, kapis ei olnud isegi kuivaineid, sest kõik kulus kogu aeg ära ja elementaarselt ei olnudki raha. Aga kuidagi pidi teenima, kui tahtsin maale, vanaema juurde.
Nii valisin reklaamitegijatöö. See oli hüppeline tõus, kuid selle eest tuli ka maksta: tegelda jamaga. Samas avas see aeg mu silmad. Olin ju harjunud publikuga vaid üle rambi suhtlema. Nüüd sain aimu sellest, milline on tegelik elu, kuidas mõtlevad ettevõtjad ja pankurid. Tegin aastaid isegi Reformierakonnale reklaamikampaaniaid. Mõistsin, millist hinda elamise eest tegelikult makstakse ja miks ka arukad inimesed vahel püünel nii rumalad on. Naivism maailma suhtes kadus.

Ja iseseisvast mehest sai lõpuks täiskasvanu?
Ilmselt jah. Ma tajusin vastutust ja seda, et sa võid küll olla vaimult suur ja lai, aga peldikus elades ja lastele kõike keelates oled ühel hetkel kasutu: sa ei anna endast ju enam midagi. Siis mõtlesin esmakordselt oma maailmavaatele. Et kumb ma olen, parem- või vasakpoolne, ja lõpuks jõudsin järeldusele, et hommikul olen parempoolne ja õhtul vasakpoolne. Hommikul ärkad, tegutsed ja võitled enese eest. Mida hämaramaks läheb, seda sotsiaalsemaks saad ja öösel oled päris padukommunist valmis: kõik peavad võrdsed olema!
See oli jällegi vabastav teadmine. Arusaam, et tegelikult loeb ju vaid see, kuidas toime tulla. Ehkki aated peavad olema. Need rahustavad meid eluvõitluses maha.

Koostöö ja vastutuse juurde tagasi tulles: kuidas see teie enese elus, peres välja näeb?
Kafka lauset „Üks peab ärkvel olema” on igas kontekstis hea meelde tuletada. See on koostöö. Kogu aeg ei jõua sa ju seda üksi teha. Nagu perekonnaski. Vastutusi jagatakse ja need võivad muutuda. Meil ei ole peres naiste-meeste töid, kuid on ühised tööd.See on minu jaoks koduse elu tsement.
Tihti juhtub meil [H. lapsed elavad osalt veel kodus] nii, et koristamise päev ei jõua kuidagi kätte. Muudkui lükkub edasi. Ja siis äkki, ilma etteheideteta, tuleb kuskilt kelleltki selline energia, et ta hakkab otsast harutama. Teised tulevad kaasa ja sellest saab ühel hetkel suur nakkus, mis kõiki haarab, kuni ongi valmis ja siis on suur hea olemine. See on taas üks mustreid, mis on vanematelt pärit. Olen neile kõige eest väga tänulik.
Küllap on neid asju veelgi rohkem. Isa tegi mul palju asju oma kätega, remondid näiteks. Ja äi on mulle suureks eeskujuks, käisin ta juures sulaseks. Kuid mulle meeldib, kui kõik käib kiiresti ja elegantselt. Sellepärast teengi ma peamiselt süüa.
Ah jaa, trellpuuriga teen augu seina ka siiski mina. Sest siin on jõudu vaja ja naised kannatavad vähem lärmi. Ja tolmu loobib silma.

Hendrik, mis on nüüd teisiti? Siis, kui surma eest kaob piir ära?
See tuletab meelde vanust ja seda, et nüüd oled vastutaja. Nüüd pean olema mina see, kes otsustab ja vastutab. Nüüd oodatakse minult, et ma saan asjadest aru.
Enam ei ole võimalik öelda, et ah, vaatame, mis saab, või et ah, ma ei tea.
Palju see inimese keskmine vanus siis üldse on? Ja mis ma nüüd õigupoolest teha jõuan?
Üks huvitav tõdemus, millele mina sellega seoses jõudsin. Ma veel 50 ei ole, aga mäletan, kuidas juubelitel ikka öeldi: „Palju õnne 50. sünnipäevaks – pool elu on ju alles ees!” See tundus nii naljakas. Alles nüüd ma mõistan, et see ongi tõde ja pool elu ongi ees, kui sind just mingi eriline force majeure ei taba. Aga miks? Sest sa oled kogemustest rikas, sa lähed kihtidest läbi. Varem kulus sul ühe tõdemuse saamiseks aastaid, nüüd mõistad paari hetkega. Nüüd alles hakkavad mõned väravad su jaoks avanema.

Intervjuu ilmus esmakordselt laupäevalehes LP 22. detsember 2012

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan