Igor Mang: haiget ühiskonda saab ravida ainult iluga

„Enam ei loeta poeesiat, ei filosofeerita. Nüüd on ainult äride, vabrikute, tehaste ja nafta jutt päevast päeva,” muretseb tähetark inimeste mandumise pärast.
Rauno Volmar jäädvustas hetkel, mil püüdsin pea 20 minutit kestnud Mangi monoloogi katkestada...
Väljas möllab jaanuaritorm ning taevast ehib aasta esimene täiskuu, kuldne ja hullutav. Seisan Kadrioru vaiksel tupiktänaval ja hingan sügavamalt sisse enne, kui raudse jalgvärava avan. Jah, ma pisut närveerin, sest varem ei ole ma kohtunud persooniga, kes minu küllatulekuks valmistudes mitte ei guugelda, vaid otsib mu tähemärgi sünnikaardist vastuseid. Igor Mang on aga astroloog, kes arvutit ei kasuta ning kelle jaoks isegi mobiiltelefon on asjatu leiutis.
Väikekodanlase maja välisuksel tuleb mul aga ometigi tänapäevaselt summerit helistada. “Uks on lahti,” kõlab Mangi hääl ja enne veel, kui tuulevarju jõuan astuda, seisab trepimademel punase kaelaerihmaga must koer. See on Ülo Vooglaiu koera järeltulija ja Mangi lahutamatu kaaslane ehk emane Sulfa, kes vaatab tulijat, pea viltu ja keerab siis kui käsu peale ümber ning juhib mu trepist üles oma peremeheni. Käepigistus on soe ja sõbralik, kõrgete lagedega kodukese esik kitsuke ja saapaid siin ära ei võeta.
Mang pakub oma töökabineti ainsale vabale tugitoolile istet. Tema soontes voolab eesti, vene ja saksa verd. Kõneldes paneb ta silmad vahel hoopis kinni ning tema nägu peidab kõige värvilisem habe, mida näinud olen. See kõik kokku teeb mind murelikuks: ilmed ja suujoon jäävad nii ju varju, kuid miimika ja silmavaade aitavad nii mõndagi mõtet meil elus ju paremini mõista.
Teine tugitool on Mangi oma ja nii me siis istume hetke, seina katvast kaaraknast välja vaadates. Õieti välja siit just ei näegi, sest akent katavad oma seitse erinevat vitraaži. “Kui päike täna paistaks, näeksid ilusat värvidemängu,” lausub Mang ja vist naeratab seal suure habeme all.
Aimata ja märke lugeda tuleb siin toas osata. Igor Mangi jaoks on see juba 40 aastat olnud töö, hobi, armastus ehk kutsumus. Kuid täna ei räägi me horoskoopidest, vaid mehest, kellest Mang kord sai. Mida ta Maalehe kord aastas ilmuvate hiigelhoroskoopide tegemise vahel teeb ja mõtleb. Mis läheb talle korda ja mis on tema elu mõte?

Teie pisike töökamber on tihedalt portreesid ja kõikvõimalikke pilte täis. Kas selline suur portreedekogum teilt hingeruumi ei röövi?
Vastupidi. Nad kõik annavad palju juurde. Kui parasjagu kellegi teostega tegelen, vaatan portreed pikalt, vahel isegi vestlen pildiga.
Ja tõesti, neid on siia kogunenud oma sada tükki, kuid nad kõik on mulle olulised kuulsad inimesed ja enamasti need inimesed, kelle teosed või mõtted on mul ka raamaturiiulis. Ma päris kogun selliseid portreesid, olgu või pisike pilt, aga kui ma selle leian, siis lasen kohe suurendada ja raamida.
(võtab riiulilt Venemaa viimase keisri Nikolai II kujutisega pildi ehk Romanovi ikoon)
Näe, see on mulle kingitud ikooni koopia, millel need kullatud osad on kõik minu tehtud. (hoolikalt veetud pintslitõmbed on kenasti näha) Originaal on palju pisem, ent kallihinnaline ja seepärast seisab see siin raamaturiiuli ülemisel real.

Miks üks ajalukku läinud keiser teile nii oluline on?
Mitte ainult tema, vaid kogu ta perekond. Sest nad olid kõige pühamad inimesed. Tema naine, Aleksandra Fjodorovna, oli ju kuninganna Victoria lapselaps ja vereliin läks ristisõdadeni välja… Jaa, sakraalsed kujud olid nad, sest nad ei kasutanud jõudu ega põgenenud, vaid läksid püstipäi oma saatusel vastu, selgesse hukatusse. Tänu sellele said Romanovid ikooniks.
Läänes on Romanoveid veel alles, kuid ma ei tahaks, et neist valitsejad saaksid või et nad uuesti tagasi tuleks, sest nad rikuks legendi ära. Sest Vene ühiskond ja praegune ajastu on muutunud, see rikuks kõik ära.
Eesti võiks Romanovid endale valitsejateks võtta aga küll, meile see sobiks, sünniks uus legend.

Kas meil tõesti oleks kroonitud pead etteotsa vaja?
(vaikib)
Meil on tegelikult võimalik endale juba kuninganna sünnitada. Sest kõigepealt on vaja leida naine, kes sobib kuninganna emaks ja tema peab olema kohalik. Ta peab hästi tunnetama siinset ajalugu ja usku s.t. maausku, taarausku ning seda aega. Selline ürg-eestlane, natuke nõia moodi nagu Marilyn Kerro. Tema sobiks.
Jaa, ema päritolu on oluline, nagu juutidel – omaks võetakse need, kelle ema on juut, muidu läheb kas väga kaua aega või ei võetagi omaks üldse.

Emaliini kummardamine on tõesti üks imeline nähtus. Miks?
Sest naine on loodusele lähemal, ja seotud rohkem maaga, kui mees. Nii on.

Tagasi tulles teile oluliste persoonide juurde: marssal Mannerheimi pilti ma teiste hulgas ei näinud, aga tean, et temagi on teile tähtis. Miks?
Sest ta on mehelikkuse ja mehisuse sümbol minu jaoks. Olen talle [ratsamonumendi jalamile Helsingi kesklinnas] viinud valgeid roose selle eest. Ta ei olnud ju mitte ainult väejuht, vaid ka Soome president (1944-1946) ja millised matused tal olid…
Soomes, eriti Helsingis on tunda siiani monarhia hõngu. Sest soomlased on säilitanud tsaari impeeriumi regaale. Läksin esimest korda Helsingisse, näen sadamas laeva “Nikolai II”, jalutan veidi edasi, näen restoran “Nevski”, siis restoran “Samovar” ning kõige lõpuks seisis keiser Aleksander II [monument] ülikooli ja toomkiriku ees platsil – nagu keiserlikule Venemaale oleksin sattunud. Ja Helsingi kesklinna arhitektuur  meenutab paljus Peterburi - tänu millele tunnen ma seal end koduselt. Olen ju selle linna ajalugu hiljem põhjalikult uurinud ning Peterburis elanudki, siis kui mu isa teenis mereväeohvitserina Kroonlinnas ja kadette koolitas.
Rääkige palun oma emast ka.
Kõik, mida ema teeb lapse kandmise hetkel, läheb laste sisse. Ja kui ema meid Sirjega kandis, siis isa oli Kroonlinnas saare peal. Nüüd on õde abielus meremehega, kes on pärit Saaremaalt. Kuid ema käinud tol ajal ka lähemalt läbi ühe ennustajaga. Ehk on siin ka põhjus, miks minust on saanud astroloog. Ennustaja öelnud mu emale ka, et teie poeg hakkab tegelema alaga, mis on ebatavaline ja mida ei oska te täna isegi ette aimata. Mina olen hiljem selle ennustaja hingega hiljem ühendust võtnud, et teda tänada selle eest. Sest tema energeetika tuli ju meile õega peale.
Jaa, vaat me ju iga päev puutume erinevate energiatega kokku, saame igasugu informatsiooni. Kõik see mõjutab meid, eriti lapseeas ning veelgi enam ajal, mil ema last alles kannab. Isegi planeedid ja tähed kinnistuvad kandmise ajal, sünnihetkel ei saa enam midagi muuta.

Kas teie nimedel on ka oma lugu?
On tõesti. Ema kuulas raadiot tihti, kudus ja kuulas ning siis oli Georg Ots väga populaarne laulja. Ja nii saime me nimed: Ots laulis vürst Igori aariat - ema mõtles, et kui sünnib poeg, siis on ta Igor. Ühel teisel õhtul laulis Ots Neeme aariat [ooperist Tasuleegid] “Sirje, Sirje, anun sind – ema jälle mõtles, et kui sünnib tütar, siis saab temast Sirje. Siis ei teadnud ema veel, et ootab kaksikuid ning et kasutusse lähevadki kohe mõlemad nimed.
Sirje sündis 20 minutit minust varem ja kuna me pole ka ühe munaraku kaksikud, siis on meie elus seiku, mis on erinevad. Kuid midagi on ka sarnast, eriti bioloogilisel tasandil, näiteks kalduvus teatud haigustele.
Aga mida kõrgemale – psüühhika, teadvuse ja vaimu – tasandile, seda suurem erinevus tuleb. Muidu oleme küll topeltkaksikud (sündinud Kaksikute tähemärgis – P.K.), kuid me ei ole väga lähedased ja minu huvid tema omadega ei ühti. Kaksikute märk on muidu hea märk, ta on suur rääkija, kuid kui Kaksik ei ole arenenud, siis ta räägib tühja juttu. Loba on aga meil väga palju, ja loba väsitab. Seetõttu on Kaksiku kõrgem ülesanne olla jumala sekretär, taeva saadik. Seda ma teinud olengi.
Õde on Kristiina Heinmetsa ema ja ametilt lasteaiaõpetaja. Aga õega saame läbi nagu sugulased, mitte nagu sõbrad. Õele ennustasin ka, et ta saab tuntuks läbi oma laste (Kristiina Heinmet-Aigro valiti 1997 aastal Eesti missiks, lehe ilmumise hetkel töötab ta TV3 toimetajana – P.K).
Sõprus on võimalik ju ainult nende inimeste vahel, kellega on sul ühised huvid. Minu elukaaslane näiteks on minu sõber.
Maag, kaart ja ja mina – Rauno Volmari foto.
Te mõtlete oma praegust abikaasat Küllikest?
Jah, temaga olen ma koos olnud juba 25 aastat, sel aastal saab täis. See ongi väga hea, kui elukaaslane on ka su lähim sõber. Siis olete paljudest inimlikest nõrkustest ja arusaamadest üle. Sõprus on väga kõrge mõiste, Veevalaja märgi alt on see tulnud.
Ma ütlen ikka, et olen armastusabielus hoopis astroloogia muusaga ja vaat see liit on kestnud juba 40 aastat. Tänu talle kohutsin ka Küllikesega, sest tegin talle horoskoopi ja nägin kohe, et Küllike on minu naine (kohtuti new-age-laagris ja neli päeva hiljem kolitigi kokku – P.K.). Punktipealt kohe.

Aga tunded?
Ega armumine ei tähenda veel, et sa selle inimesega sobid. Noor inimene võib armuda ju igal kevadel, isegi sagedamini. Ilusaid inimesi on ju maailmas palju ja noored tahavad igapidi alati suhelda. Suhelda meeldib ka mulle, olen sotsiaalne inimene ning naised on mulle alati meeldinud.

Teie naistelembusest räägitakse tõesti lausa legende, täpsemalt lugu sellest, kuidas te 12 erineva tähemärgiga naist järjest ära võlusite.
Oli tõesti selline periood mu elus. Olin umbes 21 aastane, kui hakkasin mõtlema, et kellega oma elu siduda ja kuidas leida see õige – noored ju ikka mõtlevad nii. Olin juba selleks ajaks lugenud tähemärkide sobivusest ning otsustasin kohe päris reaalselt ja praktikas järele proovida. Käisin mööda tantsupidusid ja katsetasingi siis, kuidas elu ühe või teise tähemärgiga on ja kujuneb. Mõnega neist suhtlen siiani, oleme küll aastates inimesed, aga siiani on hea meenutada käimiseaega.

Kas te ütlesite ka naistele, et teil selline katse parasjagu käimas on?
Ei öelnud, mis siin ikka öelda. Pealegi olid kõik need 12 naist ju viie aasta jooksul ja mõnega pidasin vastu ainult paar kuud, aga mõne teisega käisime päris paralleelselt ja isegi mitu aastat.
Armukesi selle sõna tavalises mõttes pole ma pidanud – minu suhted on hingelis-intellektuaalsed. Mind huvitavad, mis tunded minus tekivad ühe või teise märgi puhul. Kuid kindlasti peavad need olema naised.  Meestega ma sedasi suhtlema pole kunagi läinud, mõeldakse järsku, et äkki olen lilla hoopis. Mehe-naise vaheline suhe on palju loomulikum. Pealegi otsisin ma ju endale nende aastate vältel püsivat elukaaslast.

Kas nii leidsite te ka oma tütre Maria ema?
No jah, ka nii.
Seitse aastat elasime me Mariaga koos. Aga ma ei kasvatanud teda. Eks ta on minult midagi ehk saanud, tema käib näiteks kirikus, töötab nüüd arhiivis ja mida vanemaks ta saab, seda paremini saame räägitud. sest ta mõistab. Me läksime ta emaga lahku ja nii katkes see suhe …

Küllike tuleb kohvikandikuga tuppa ja otsib raamatuvirnade vahel kohta, kuhu kandik toetada. “Oi ärge küsige, miks ja kui palju neid raamatuid siin on. See on minu jaoks nii valus teema…,” naeratab naine leebelt ja tõstab ühe vabama nurga peale kausikese käsitöökompvekitega.
Raamatuid on mul tõesti palju, ja siin ei ole pooltki, sest mu raamatud on viie sõbra juures hoiul.


Varbolas oli mul maakodu, kuid ma pidin sealt ära kolima, sest omanikud lihtsalt ei soovinud mind sinna, ja siis ma tõin raamatud kõik sõprade juurde ära või siin lihtsalt maha, sest mujale lihtsalt ei mahu. See on väikekodanlase korter, 1936 aastast, väga hea koht. Aga kahjuks tilluke, ehkki on avarust ja valgust. Kahju, et täna ei ole päikest. Sest kui päike paistaks, hakkaks need värvid siin vitraažidel kohe elama, ja siis on kõik kohad rõõmsaid kilde täis. viskab neid kilde siin ju päike siis lakke ja minu peale ja nii. Energeetika sünnib sellestki.
See on minu töötuba, siin ma käingi tööl ja ma panen siis alati ka tööriide selga – see pruun pesusametist ülikond ongi mu vorm, ja muidugi müts siia juurde – täna on mul selline teadlase või astroloogi peakate.

See on osa imagost, mida olete aastate jooksul kujundanud.
Jah, tuleb nii välja, ehkki kõik on kuidagi kokku sobima hakanud.

Sümbolina mängib ka teie habe sobivat rolli. Miks just habe?
Sakraalsus on seegi. Karjused ja talupojad olid ikka habemega, ja karjuste liinipidi on preestreid tulnud. Eestis hakkasid habemed levima Rootsi ajal [17. sajandil], sest toonane Rootsi kuningas Gustav II Adolf kandis habet.

Räägime teie habemest ka. Kaua teil üldse habe on olnud?
19-aastaselt hakkasin kasvatama. Nii lihtsalt hakkasingi. Mõned inimesed hakkavad ju samamoodi näiteks pikki juukseid kasvatama. No mul on habe juustele lisaks. Ma kuulun ju hipide põlvkonda, ja siis olid pikad juuksed moes, nii ma kasvatama hakkasin, habe tuli vaikselt juurde ja jäigi. Juuksed on mul aga praegugi pikad, hobusesabas ja talvel salli all peidus.

Aga habeme kuju – miks just selline piklik, nagu Engelsil, ja mitte nagu Marxsil?
Mulle on isegi öeldud, et olen Engelsinga kaks tilka vett. Jah, me oleme mõlemad ju filosoofid ja tõusumärk on Ambur kui filosoofiline märk.
Kõik on millegi sümbol. Nagu ka näiteks see, kuidas talupoeg Rasputin läks keiser Nikolaile appi – väga huvitav sümbol kokku, sest nad mõlemad on ju kaduvad.
Jah, talupojad on seisus. Minu mõlemad vanemad on sündinud taludes ja talupojad ongi monarhia alus. Nemad toovad ju leiva lauale. kuid pursuile ja proletariaadile – kes on ateistliku maailma esindajad – polnud neid kumbagi vaja...

Huvitav, et te Rasputinit mainisite – teda on peetud ka hukatuslikuks, ohtlikuks meheks.
Ei, nii ma ei arva. Ta tuli ju keisrile appi.
(paus)
Mind huvitavad arhailised ajad... seepärast on mul ka see habe. Ja kui sind huvitab, et milline inimene ma olen, siis ma ütlen: inimeses kõige väärtuslikum osa on teadvus. Sest teadvus näitab inimese kvaliteeti ja inimese elu mõte on teadvuse avardumine!

Aga selleks peab sul olema informatsiooninälg ja soov informatsiooni võimalikult palju sisse süüa ja huvitav siinkohal on see, et ka ilu on informatsioon. Ilu on positiivne info, mis toidab ennekõike hinge. Ent tänapäeva põhiline häda on ilu puudus. Mis meid aga siis vaimustab ja mis meile rõõmu toob?
Minu ümber on ilu siin toas juba palju, sest ma olen kogunud seda. Muidu aga tuleb ilu juba järjest rohkem otsida, sest ilu jääb järjest vähemaks.
Kadrioru park pole ka enam ilus – lopsakus on kõik kadunud.
Ning otsides tuleb osata ka valida. Valikuoskus on määrav ja see oskus on otseselt seotud teadvuse arenemisega.
Ja siit jõuame järgmiseni: Eesti tähtsaim ülesanne on oma rahva kasvatamine. Kasvatusel on väga suur tähendus, see on ju inimkvaliteedi vormimine ja loomine.
Kui aga riik oleme meie, kes meid siis kasvatama peaks?
Ikka pedagoogid, aga hoolega valitud inimesed. Kasvatama lihtsalt peab, nii on alati olnud. Ja kui muidu ei oska kasvatajat valida, siis tuleb pöörduda kiriku poole. Meiegi sinuga saime ju, näed, kokku kirikus – Toompeal toomkirikus.

Nii tõesti juhtus, minu jaoks oli see teiega kohtumiseks kõige ootamatum koht.
No vaat siis, aga mina käisin kirikus juba enne, kui mind ristiti. Elasin kuni kaheksa-aastaseks saamiseni maal, Vigala vallas ja vanaisa võttis mu jalgrattale ja viis mu Kivi-Vigala kirikusse.
Aga kirik ja müstika ja astroloogia sobivad väga hästi kokku. Kuid tänapäevane kirik on kohitsetud, müstika on sealt kõik välja võetud. Üldse on ajad palju muutunud.

Mis teid ennast iseseisvalt kirikusse ja hiljem ka teoloogiat õppima aj(end)as?
1970ndatel käisin ikka Toomkirikus, praost Eerik Hiisjärv oli mu väga hea tuttav. Ja kui ma läksin usuteaduseinstituuti õppima, siis Hiisjärv andis mulle soovituse. Olustveres õppides käisin Suure-Jaani kirikus igal pühapäeval ja me olime alati kolmekesi kohal – pastor, organist ja mina, kes ma vastutasin siis laululehtede ja armulaua andamite eest.
Seda perioodi mu elust iseloomustab autoriteedi otsing ja vajadus informatsiooni järele.
Kui sul ei ole selget autoriteeti, siis hakkab, eriti noor inimene, seda ju otsima. Kuid autoriteedid peab andma noorele isiksusele ennekõike kool. Niisiis on väga oluline, kes meie koolides õpetavad. Kool on kindel kasvatuskoht, see on kõige tähtsam.
Mu ema käis Kaelase koolis ja kooliajale tagasi mõeldes ta rääkis ikka, milline austus ja viisakus koolis valitses ja kuidas teietati ja tervitati, isegi vanema klassi õpilasi. Ta tuli Tallinnasse 1939 aastal, kuidas poeomanikud tulid välja ja tervitasid tänaval inimesi viisakalt, kutsusid sisse ja kui sa olid esimene klient sel päeval, siis said ostu vahel isegi poole odavamalt – selline tähelepanelikkus. Kristliku ja kalli monarhia aja head mõjud olid need… nüüd on need kadunud.
Kui ma Niguliste kirikus töötasin, siis käis helilooja Eimar Ilves – ta on muide Pärdi ja Mustoneni õpetaja – mul seal õhtuti ikka külas ja meenutas: “Eesti vabariigi ajal oli hea elada, aga vaat tsaari ajal oli ikka väga hea elada.”
Jah, 1920ndatel oli Eestis kõige põnevam elada, sest tooni andsid tsaari aja intelligendid. 1930ndatel tulid aga juba ärikad ja 1940ndatel oli punased platsis – nii läks võim kogu aeg madalama kasti esindajate kätte. Ja nii on toimunud meie kultuuri hävitamine. Aga kiriku informatsioon on alles, sest tuleb taevast – profetite, müstikute ja geeniuste kaudu.

Piibel on siis justkui esimene taevast võetud tähekaart.
No jaa, mõnes mõttes ongi see kõik ju tähtede ja taeva järgi loodud, see pühakiri ja need kes sellest kinni haaravad, neist saavad jüngrid – preesterkond. Kuid nii ei saa, et tulevad mingid inimesed kokku ja otsustavad siis, et kuidas peab elama. Pühakirjas on kõik öeldud ju ja sõnum on kõige olulisem. Pole ju asjata, et ülikoolide esimesed fakulteedid olid teoloogia ja filosoofia.
Näed nüüd, need on teemad, mis mind köidavad ja läbi mille ma oma elule mõtte olen andnud. Ja seeläbi otsin ma kogu ühiskonnale ja maailmale elu mõtet. Siiani on eesti keeles tegemata filosoofia ajalugu – suur teos antiigist tänapäevani on vaja kokku panna ja see oleks tervikuna mõtte(aja)lugu.
Riik ja ühiskond peavad seda organiseerima, et me seda teha saaks – kirjutama saaks siis asuda professorid, kõrgelt haritud akadeemikud ehk kõik need, kes on selle tegemisest sügavalt huvitatud.
Ja kui ühiskond omade seast tegijaid ei leia, siis tuleb tõlkida lasta. Aga meil, meie rahval on seda väga vaja. Sest elanikkonna kultuurne kiht on kadumas, võrreldes esimese Eesti ajaga ja võrreldes tsaariajaga. Enam ei loeta poeesiat, ei filosofeerita. Nüüd on vaid üks äride, vabrikute, tehaste ja nafta jutt päevast päeva.
Kuid need on tähtsad teemad, praegu on selleks väga kriitiline aeg kätte jõudnud. Metafüüsikast, esoteerikast, astroloogiast räägitakse õnneks juba eesti keeles ja see on rahva seas laialdaselt levimas – see ju räägib ometi midagi!? Minu jaoks räägib, et me oleme suundumas kuhugi uude formatsiooni, aga uus formatsioon saab tekkida kui on olemas maailmavaateline alus ja selle aluse peavad looma ühiskonna intellektuaalid. Ja vaat meil see alus praegu puudub.

Mõtlen siin teid kuulates, kui oluline on seeme poetada õigesse pinnasesse ja seejärel sirguvat taime ka õigel kombel kasvatada, muidu on tulemus oodatust erinev. Kui me aga hullutame rahvast sellega, et kõik on tähtedes kirjas ja ise ei saagi justkui midagi teha ja kõigele õigustuseks võib viidata ennustustele. Siis on tulemiks ju üleüldine mõttetus ja (mõtte)laiskus. Enam ei mõelda, et peab ka midagi teadma, vaid usutakse pimesi horoskoope.
No aga horoskoobis ja tähtedes ongi ju teadmised...

Teil on teadmised ja oskus neid lugeda, aga inimene loeb horoskoopi oma teadmiste baasilt ja lihtsustab – Jäär teeb, mis Kuu märgi järgi kästud....
Kõik ei tee nii, mina usun küll seda.
Kümned tuhanded loevad raamatuid või kuulavad muusikat, aga kui palju on neid, kes ise loovad?
Horoskoobid on praeguse aja fenomen, kuid ma usun, et eestlane ei ole mõttelt laisk. Me ju ikka teame, et elu on mitmekesine.
Mind on elus küll ja veel solvatud, peetud tühjaks. Aga ma olen sel alal ennast teostanud, ja millestki räägib ju ka see, et ma olen Eestis kõik kultuurimajad läbi sõitnud, sest minu loenguid on tahetud kuulata. Millest see siis räägib? Üliõpilased, tehke sellest kursusetöö.
See on minu kutsumus. Kunstnikuks kujuneb ju ikka see inimene, kellel on kutsumus. Tööraamatusse võib ju templeid koguda, aga kui need tööd sind ei pealu, siis ei tule midagi.
Füüsiline töö meeldib teile ka, kuid mis teid kündmisega seob?
Olustvere künnivõistlustel olen nüüd mõne korra käinud ja seob mind see toimumisekoht, olen ju minagi olustverelane, sest õppisin seal koolis mesinikuks.
Sel aastal oli seal iseäranis ilus. Sügis tervikuna ka. Ma ei ole vist kunagi rõõmustanud selliselt sügise üle – või oli siis Viljandi ja selle ümbrus lihtsalt nii imeilus – aga sügis oli minu jaoks läinud aastal imeline.
Laenasin isegi jalgratta ja sõitsin sellega Suure-Jaani kirikusse, seal oli väga tore naisõpetaja, kellega ma nüüd siis tutvusin ja… kui sa seda teed seal siis niiviisi sõidad – mõlemal pool on metsad, ja Lehola linnus – nii imeline.
Aga kündmine... ma näitan teile seda pilti… seda pilti on natuke muudetud paremaks, sest kõik pealtvaatajad on taustalt ära võetud. Muidu nad oma nailonjopedes reedaksid, mis ajastuga on tegu, aga nii on ta ajatu - vaatad peale ja pilt on ajatu, eksju. Vaadake vaid neid värve sel pildil – sügise ilu ja värvid. Hobune on loodusega ühes toonis ja mina ka… Peeter Nurmiku hobune Ave on see, temaga olen kahel korral künnivõistlustel käinud nüüd.
Ja vaat, kui sa küsid, et miks ma seda teen – hobuse kündmine on igaviku sümbol. Traktoriga pole ju veel sajanditki küntud. Slles pildis võib leida ka pisut erootikat: kui mõelda nüüd, et ader on mees ja maa on naine … mees avab naise taevale, et ta hakkaks vilja kandma, külvad ja seemendad. Traktoriga sellist tunnet ei teki. ja ei saa endalegi sellist mõnu – selg võib küll pärast kange olla, aga sees on nii hea tunne.

Räägime raskemast teemast ka: viha ja vihkamist on me ümber liiga palju – on isegi juba koolitulistamine, ja on ennustatud, et neid lisandub…

Taas tuleb tasa tuppa Küllike: "Ma saan aru, et teil on siin väga raske jutuajamine käsil. kuulan juba väga murelikult. Igor on astroloogiast nii läbi imbunud, see on tema maailm. Minul on ka teistmoodi arvamused ja ma saan teist aru täiesti aga igaks juhuks küsin: kas teil varupersoon on olemas? Aga äkki me räägime teiega siia juurde – ei, mina ei taha intervjuud anda. Minul on jälle täiesti teistmoodi maailm…"

Kuidas te siis elate siin koos kenasti?
"Oi, las Igor räägib sellest."

Ma räägin teile: Küllikesel on oma vaimsed püüdlused. Ta on käinud üheks korda Vissarjoni juures, seal kus Tuuli [Roosmaa] ja Arbo nüüd jälle on. Ja see vaimne õpetaja on käinud ka meil siin kodus ja Küllike on talle lõunat teinud.

Küllike ütleb vahele: "See on kogukond kus õpitakse justnimelt armastama ja justnimelt praktilises elus. See on üks hea mudel, sellesarnast teist ei ole meil mujal välja pakkuda. Aga ühtepidi on armastus ka inimese vaimse küpsuse vili."

Ja vaat seal seda kõike just ongi. see on kasvatuse küsimus – jälle ma jõuan sinna välja. Juurvilja ja viljapõllu eest tuleb ju hoolitseda, siis saab sellest kultuurivili. Nii nõuab ka kultuurühiskond tööd. Pühendumist. ja selle alus saab olla religioon.
Religiooni saab kas omaks võtta või allutatult selles elada. Kirik seostub meile sageli allutamisega, see ei tule sisimast.
Religioonil ongi selleks ainuõigus – see on taeva, kosmiliste energiate ja universumi seaduste järgi elamisele allutamine. Kui inimesed ei ole tasakaalus taevaga, ei saa ka maa pealt vihkamine kaduda. Laiemalt on aga kogu elu ju allutamine, isa-ema ju ka allutavad lapsi teatud distsipliinile, muidu ei ole ju võimalik üldse perekonnas toimida. Ja kui laps läheb kooli, siis ka seal tuleb allutada. aga miks riik ei alluta oma inimesi siis teatud distsipliinile?
Vissarjoni kogukonnas ei ole selliseid konflikte – jah, need inimesed on allutatud tema suu läbi öeldud õpetustele, aga need ei ole Vissarjoni poolt välja mõeldud. Tõde ei saa inimene ju välja mõelda, inimene saab tõde mõista ja omandada! Sest tõde on alati olemas, ja selle mõistmiseks tuleb areneda.

Küllike ütleb vahele:  “Ära söö seepi, see ei ole hea, aga kui tahad, proovi järele.”

Teate, minu asi ei ole see, kas lugeja saab mu jutust aru või mitte. Minu asi on tuua taevane tarkus maa peale ja ma ei jäta seda tegemata isegi kui keegi aru ei saa.
Kui palju olen ma mööda Eestit rännanud ja esinenud kõikjal, ka lastesõimes ja vanglas, tehastest ja koolidest kõnelemata. Pedagoogid, üliõpilased ja koolilapsed on parim auditoorium – nad on kõige paremad vastuvõtjaid.
Dvigateli tehases olea ka esinenud – tead kui raske on seal rääkida – tühi ja mõttetu loba, nende jaoks ei ole intelligenti ju mitte keegi.
Kas te olete tähele pannud, et intelligent on sootu – intelligentne mees on alati naiselik (näiteks toob ta Enn Vetemaa – P.K.), ja intelligentne naine on alati mehelik (näiteks toob ta Marju Lauristini – P.K.) sest nad eiravad sugu. Intellekt on objektiivne.
Mul on hea meel, et Eesti on saanud vabaks, tänu sellele olen ma saanud esineda. 1986 aastal tuli mul Pagaris aru anda oma loengutest. Aga mina ehitasin oma elu üles. Ühiskond on aga järjest haigem – vargad, pätid kaabakad – elu on nii haigeks läinud. Seepärast ma suhtlen meelsasti hoopis loomadega, sest loom ei lange – neil on oma hierarhia ja kindel nišš.
Elu eest aga tuleb seista. Me ei hooli ju oma lastest mitte seepärast, et nad on kõige targemad, vaid selle pärast, et nad on meie omad!
Jah, ühiskond on haige, aga seda saab ravida ainult iluga.
Ilu võib leida kõikjalt, kasvõi ilusa naisega tutvudes näiteks või lähed loodusesse, ilusasse linna – hing vajab ilu.
Üks 20 minutit olite te praegu hoopis kuskil mujal. Kus te olite ja kellele te kõnelesite?
Ma rääkisin hingest ja läksin endast välja. Tahan öelda midagi kaalukat, mõtestatut. Kardan kõige rohkem tühjalt elatud elu.

Kas te kunagi olete oma isikliku huvi pärast kellelegi horoskoobi koostanud, et teada, kellega tegu?
No sinu tuleku puhul näiteks tegin, et teada, kuidas häälestuda. Küsisin ju kohe sinu sünni aega ja aastat ja vaatasin sünnikaardilt, millised tähemärgimõjud sul on. Ja üldiselt ka, kui inimene mind huvitama hakkab, sest inimene on ju samamoodi informatsioon ja igal inimesel on oma aura.

Kuid tellimise peale tehtud horoskoobid – olete te vahel mõelnud ka, miks inimesed näiteks Maalehe oma nii üksmeelselt loevad?
Inimesed on lihtsalt uudishimulikud.
Muide, Inglismaa on ainus riik maailmas, kus astroloogia ei ole kunagi keelatud olnud. (Paus) Kuule, kui sa tahad minust lugu teha, siis pead sa kuulma, mida mul on öelda ja mis mind tõeliselt kõnetab. Pealiskaudsus mulle ei meeldi. Aga ma tunnen ka, et meie suhtlemine siin ei ole päris sünkroonis. Selleks et sinuga tutvuda, peaksime ikka vähemalt paar kuud käima. Aga sa jäid mulle kirikust meelde ja mul ei olnud midagi selle vastu, et sa mulle külla tuled. Aga sa väsitasid mu nüüd ikka väga ära….

_______________________

KOOSELUSEADUSEST JA ÜHISKONNA LÕHEST
Igor Mang: "Kooseluseadus ei ole minu teema. Neile, kes ütlevad, et see ajab eesti riigi lõhki (lööb käega), see pole üldse mingi teema arutamiseks. See lihtsalt on üles tõstetud, vägisi teemaks tehtud, nagu meil muud arutada poleks. No kuulge, kujutage nüüd ise ette, maja on kokku varisemas ja siin vaieldakse selle üle, kas panna roosa tapeet või lilla tapeet. No mis mõttes? Meil on tsivilisatsioon hävinemas, saastatud õhk, reostatud vesi, toit on kemiseeritud, sõjakolded laienevad... Meie ainus mure ja küsimus peaks aga olema hoopis, et kuidas oma lastele midagi ilusat jätta?
Las Vooglaid tegeleb sellega kui ta tahab, see pole minu teema."
_______________________
Kas teadsite, et Igor Mang:

  • on tähtkujult Kaksik, kuid tal on ka kaksikõde Sirje, kes sündis Igorist 20 minutit varem.
  • on oma sõnul paljukordne isa, ametlikult on tal üks tütar, Maria Mang.
  • on füüsiliselt kõige kõrgemal töötanud valgustajana, Estonia teatri ja Draamateatri lae all;
  • Kandis 1980ndateni perekonnanime Smirnov;
  • sai oma praeguse perekonnanime oma esimeselt abikaasalt. Ka tema praegune abikaasa Küllike kannab seda nime.
  • sündis teenistuja perre. Tema isa oli vene mereväelane, kes õpetas Peterburis kadette ja ema oli lasteaednik.
  • on õppinud mõned aastad nii Tallinna merekoolis, Usuteaduste instituudis kui ka Polütehnilises instituudis teedeehitust.
  • on diplomeeritud mesinik, massöör ja astroloog;
  • töötas mh raamatukogus rariteetide pildistajana;
  • on andnud Jänedal mesitalu pidades lühema- või pikemaajalist peavarju hipidele, postbiitnikele, krišnaiitidele, dissidentidele, niisama hulgustele ja igasugusele muule kahtlasele elemendile.
  • ei saanud kunagi oma vanemate õnnistust oma kutsumusele tegelda astroloogiaga

Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 10. jaanuaril 2015 

Populaarsed postitused sellest blogist

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Hendrik Sal-Saller: armastuse nimel võib kõigest loobuda

Marko Kaljuveer: hingerahu on kõik, mida ma soovin

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Evelin Võigemast: õnnelik saab olla kui sa nii otsustad

Tuletooja

Hannes Hermaküla: isasest tuleb isa kasvatada, suhteid väärtustades

Marko Matvere: niisama ajaviiteks ei reisi ma enam kuhugi

Andrus Vaarik: elul ei peagi mingit mõtet olema