Mihkel Raud: kultuurikandjate kadumine mõjutab meie maailma


Ei juhtu just iga päev, et keegi nii kindlal sammul Toompealt alla marsib. Kuigi Mihkel Raud pole sugugi esimene, kes rahvaesindaja ameti maha paneb. Sel kolmapäeval (juunis 2016) oli Raua viimane tööpäev riigikogu XIII koosseisu liikmena ja samal õhtul astus mees välja ka Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast.
Foto tegi Sander Ilvest
«Ma kukkusin läbi ja järgnev intervjuu on mu viimane põhjalik sõnavõtt neil teemadel,» prahvatab Raud kindlalt.
Sel soojal suvehommikul jalutab Mihkel Raud mööda Vana-Posti tänavat lapsepõlvekodu akende alt mööda. Ta on üle pika aja esimest päeva tööta ja töötu.
«Kahetised tunded on muidugi,» tunnistab mees ja lisab, et kui ta riigikogust lahkumise plaanist emale rääkis, olla too heameelest naernud. Ehk aimas ta süda juba varem poja murekoormat? Või tundis julge sammu pärast uhkustki? Sest jah – ebaõnnestumist püüame ju pigem varjata, mitte kuulutada. On see lastetoa küsimus?
«Näe, meie aknad on seal, neljandal korrusel. Aga Toompeale me sealt ei näinudki. Niguliste kirikut ehk kõige rohkem ja sedagi vanemate magamistoa aknast,» näitab Mihkel käega. «Minu ja Reinu toa aken oli hoopis õue poole. Sealt nägin ka, kui Ellen Niit oma rõdule kuuse tõi.» Harju tänava nõlval, otse Vilde ausamba kõrval aga oli poiste kelgumägi…
Korraga hakkab vihma tibutama ja me kõnnime Harju tänavat mööda Vabaduse platsi poole, kus otse Vabadussamba kõrval asub Varblase kohvik. «Muidugi on see koht palju muutunud, aga siin olen ma oma elust maha istunud mingi kaks aastat jutti,» lausub Mihkel ja tellib klaasi kraanivett, milles ujub sidruniviil ja peotäis jääd.
Ööklubides seevastu pole Raud kunagi käinud niisama, ikka ainult esinemas. «Mängul olles olen vahel püüdnud mõista, miks on inimesed nõus maksma alkoholi eest neli korda rohkem kui poes ja mis veetlus on küll lällavate tüüpidega hängida.» Pillimehena on ta ka teiste muusikute tööaegade pärast mures olnud ning parema homse nimel tegutsenud. Tulemuslikult, sest õnneks enam päris öösel ükski bänd baaris lavale minema ei pea.
Raud on veendunud, et probleemidest tuleb rääkida otse. Nagu tegi ta ise 7. juunil, kui teatas oma soovist poliitikast lahkuda. Tema ülimalt ausat avaldust loeb mõni seniajani ikka uuesti ja uuesti otsast peale. On Mihkel Raud siis oma valijad reetnud? Kas tal häbi ka on? Teab ta, mis on vastutus ja austus? Ja mis temast nüüd edasi saab?
Diktofon jookseb järgneva vestluse jooksul kahel korral kokku. «Ma tean seda tunnet,» naeratab Mihkel heatahtlikult ja paneb lõpuks abivalmilt oma telefoni salvestusrežiimile. «Mul on niiviisi vahel mõte kinni jooksnud. Ka tele-eetris, sest korraga tekib kramp ja no ei tule pähe, kuidas siis nüüd edasi minna. Õnneks saab kõigest üle, seepärast ma uut algust ei karda.»

Oled üsna rahutu tüüp, ükski ala pole vist proovimata. Nüüd oled siis ka poliitikat teinud… Kas siit viib su tee kuhugi edasi või pigem vajud hallpeale omaselt juba tagasi, turvalisse ringi?
Nii ja naa. Võib tõesti jääda mulje, et olen hüplik ja pean igal pool vastu aasta või kaks. Ent see ei ole tõsi. Näide on mul kohe võtta: Singer-Vingeri liige olen olnud 30 aastat ja see on üsna pikk ja hää karjäär.

Mõelda vaid, kui riigikogu saaks ka samade liikmetega toimetada nagu rokisaurused…
Muide, see pole välistatud. On riike, kus tehaksegi nii, et inimesed säilitavad oma erialase töö ja käivad siis aeg-ajalt koos. Võib-olla polegi kõige halvem idee, aga seda juttu mul siin praegu ajada oleks erakordselt populistlik. Ise olen alles 11 ja pool tundi mitte enam riigikogu liige ja juba targutan.

Peagi saad rohkemgi keelt teritada, sest maandud sügisest turvalisele «Kolmeraudse» diivanile. Kuid mitte su edevusest ei taha ma praegu rääkida, vaid hoopis teada, kuidas sa edaspidi saatejuhina poliitikuid, oma endisi kolleege ohjata kavatsed.
Edev olen ma tõesti, vihjad õigesti.
(Naerab.)
See on sul hea ja õigustatud küsimus, et kuidas siis nüüd on... Sa ju tead, kuidas intervjuus need asjad käivad – tuleb lihtsalt vahele segada, kui näed, et poliitik või kes tahes «oma plaadi» mängima paneb. Lõppude lõpuks ei ole see elu ja surma küsimus, et kus rõhk või milline toon on, asi on ikkagi sõnastuses ja intervjuutehnikas ning siin ei ole põhjust midagi väga muuta. Samamoodi tean ma ka kirjanikke ja muusikuid ja näitlejaid. Igaühel on oma jutt rääkida ja isegi kui ma arvan teadvat paremini, pole see minu asi öelda. Mul on lihtsalt küsimused ja selleks külalisi kutsungi, et nad vastaks.
Uudishimu ju ei kao kunagi, sest kõike me nagunii ei tea. Nii ei kaota ka mina kunagi huvi poliitilise dünaamika vastu või et mismoodi poliitilised jõujooned kujunevad. See on kõik ühiskonnas väga tähtis.

Kolmapäeva õhtul lõppes ametlikult su riigikogulase elu. Kuidas sind ära saadeti?
See oli tavaline töölt lahkumise päev, selle vahega, et meie kollektiiv on lihtsalt hästi suur: 101 saadikut pluss üle 200 riigikogu kantselei töötaja. Käisin ja jätsin nendega hüvasti, tänasin [majandus-, Euroopa Liidu ja kultuuri-] komisjonides kolleege ja ametnikke. Kõik oli väga sõbralik ja tore.
Mõnes mõttes oli kurb ka. Kes see ikka õnnest oimetu on, kui tal mingi asi välja ei tulnud ja ta peab töölt ära minema. Aga noh, elu läheb edasi ja Eesti poliitika, nagu mõned poliitkommentaatorid on väga õigesti sõnastanud, sellest ju tegelikult oluliselt ei muutu.
Oli väga tore kolleegidega – ja mitte ainult endisest koduerakonnast – ... ma ei taha öelda, et hüvasti jätta, aga selles töökeskkonnas viimast korda kohtuda. Kusjuures tore on ka see, et poliitiline ja inimlik joon jooksevad seal majas väga erineva koha pealt. Nii on mul hea meel, et sain täiesti normaalselt ja isiklikul pinnal suheldud näiteks ka Jaak Madissoni ja Martin Helmega. Mulle tundubki seetõttu, et üks asi oli see, mida mõni inimene võib-olla ka minu lahkumise kohta telekaamera ees ütles, teine asi aga see, kuidas kõik omavahelises keskustelus kajab.

Kas sulle lilli ka kingiti?
Ei. Sain hoopis viha, sest üks pakendifirma käis neid meile kõigile seal jagamas hüüdlausega «Võõra vihaga sauna ei minda». Mu meelest väga armas kingitus. See viht on mul nüüd kodus Koplis ja kui maakoju lähen, võtan kaasa ja kasutusse. Nüüd on jaaniviht olemas, rohkem polegi vaja.
Ja üleüldse, ega asju polegi tarvis kollektsioneerida.

Räägime hoopis egoismist. Praegu on su enesekesksus à la «mina tahan teha seda, mida mina tahan teha, ja kui see kirg ära kaob, siis lähen teist teed» halvakspanu pälvinud. Osaliselt ka seetõttu, et sinu pärast jääb nüüd Tartu Treffneri gümnaasium ilma väga heast õpetajast. Kõik ainult selle pärast, et sina ei viitsinud oma tööd lõpuni teha.
Selle küsimuse võib ju ka nii püstitada. Mis aga puudutab Treffneri kooli ja väga head õpetajat, siis kokkuvõttes tuleb küsimus esitada sellele koolile ja nende heale õpetajale. Vastasel juhul me jäämegi end sedasi lukku mõtlema.
Jah, ma olin aru saanud oma võimetest ja piiridest ja otsuse teinud. Ning kelle kuradina ma seda otsust oleksin siis veel tegema pidanud kui mitte Mihklina. Pealegi pole igasugune egoism ju alati halb.
Tahtmata isiklikuks minna võib ju väita, et Eesti Päevaleht jäi ilma ühest väga heast ajakirjanikust, kui Postimees sulle kas siis parema või huvitavama pakkumise tegi ja sa otsustasid vahetada rindejoont.

Aitäh. Ja just seepärast tean nüüd ka, mis tunne on sinul. Kuid sulle andis oma hääle 3000+ valijat. On mõni neist sulle juba kirjutanud?
Neid on. Viimase nädala jooksul on olnud huvitav jälgida, kuidas mõned inimesed nüüd minu valijate nimel räägivad ja arvavad teadvat, mida nemad tunnevad. Aga minu valijad, kes on minuga ühendust võtnud, on olnud umbes 98% ulatuses mõistvad. Nad on aru saanud, et kui ma tunnen, et saan neile antud lubadusi paremini täita ühiskondlikus mõttes mingis teises rollis, siis on see otsus, mida nad aktsepteerivad. Ja tahtmata ennast puhtaks pesta ütlen nüüd välja, et see ei olnud kerge otsus. Ma ei teinud seda üleöö, kaalusin väga pikalt iga sõna. Samas olid mulle omamoodi julgustavateks eeskujudeks Jaan Kross ja Jaan Kaplinski ja Ülo Vooglaid. Kuid see siin ei olnud nüüd mingi vabandus jälle, pigem tõdemus: ma ei ole esimene ja kindlasti mitte viimane.

Üllatus olid sa ometi, sest näiteks Maire Aunaste puhul on sel teemal spekuleeritud. Nüüd jätsid sa ta sinna üksi…
Selleks, et saaksin ajalehe veergudel öelda, mida Maire mulle ütles, on tema luba vaja, aga seda mul praegu pole. Kuid ta jääb mulle heaks kolleegiks neist aegadest ning usun, et meil on ka tulevikus, millest rääkida.

Olemuselt oled sa ka nautleja. Kas riigikogu leib oli ses mõttes maitsev?
Tahad sa nüüd raha lugeda? No olgu pealegi: ütlesin seda alguses ja ütlen ka praegu, et minu majanduslikus olukorras ei ole tänu riigikogulase palgale toimunud mingit radikaalset muudatust. Tõsi, nii mõnigi projekt, mis oli mul varem meelelahutuses ja meedias, jäi poliitika tõttu ära, kuid ma siiski ei kurda. Ei olnud nii, et varem elasin näljapajukist, siis sain äkki 3400 eurot miinus maksud ja läksin hulluks, et issand, mida kõik on võimalik osta.
Puhkusekompensatsioon ja hüvitis – seadus on ette näinud omal soovil riigikogust lahkujale kolme kuu ulatuses sellise summa, mis minu puhul on nüüd siis kolm korda 3400. Miinus maksud ehk siis kokku umbes 8000 eurot.

Mis sa selle rahaga teed?
Panen selle oma laste (üli)koolifondi. College-fond, nagu ameeriklastel on.
Võib ju öelda, et meil on tasuta haridus ja praegu nii ongi. Kuid poliitikat lähedalt näinuna ütlen ma, et sel ajal, kui mu nooremad lapsed lõpuks ülikooli jõuavad, ei ole enam kõik nii nagu praegu. Suured nihked on juba toimunud, edasises ei saa seega ka enam kuidagi kindel olla.
Eesti haridus on hea, probleemiks on aga selle jätkusuutlikkus – puudub ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe, hariduse rahastamise ja elushoidmise konsensus. Kui rahastamine jätkub senise mahus ja suhtumisega, siis oleme varsti ikka väga halvas seisus.

Kus sina oma raha hoiad, pangas või sukasääres?
Pangas ikka. Peamine on võimaluse korral alati investeerida. Lahkumishüvitis ei ole nüüd ju nii meeletu summa, et seda kuhugi suurelt investeerida saaks, aga siiski. Suhtumine loeb.

Oma suure uhke auto panid sa hiljuti siiski müüki.
Ja müüsin maha ka. Kuid põhjuseks polnud rahapuudus, vaid see, et meil oli perekonnas kaks autot ja ühel hetkel tundus, et seda on natuke liiga palju. Nii müüsimegi ära.

Umbes samal ajal sahistati ka, et Raud kolib pere(ga) Ameerikasse, su abikaasa Liina oligi mõnda aega teie kahe lapse, Mirjami ja Joosepiga seal.
Uhke sahin on tõesti, ent totaalne liialdus. Olen Ameerikas palju kordi käinud, sest mulle lihtsalt väga meeldib seal. Liina ja lapsed olid nüüd ka mõnda aega seal, sest neilegi meeldib. Ja kui ilmad on ilusad, sobiv elamispind lahkelt käes – no miks siis ei või elu niimoodi nautida. Mina aga olin siin, päris üksi mitu nädalat. Kuid mingisugust intriigi meie isiklikust elust pole küll mõtet otsida. Meil on kõik hästi. Pere on nüüd kõik Eestis, Liina sõitis just lastega maale ja varsti lähen selle kingiks saadud vihaga sinna järele.

Kui sa poliitikasse läksid, näitasid oma maakodu ja elamist mitmes ajakirjas. Kus sa praegu ja päriselt elad?
Meil ongi tõesti mitu kohta. Tallinnas on korter, mille ostsime sügisel. Võtsin pangalaenu ja see on avalike huvide deklaratsioonis kõik kenasti märgitud, võite kontrollida. Maakodu on aga mu abikaasa lapsepõlvekodu, seal veedame nii palju aega kui vähegi võimalik.

Pildiallki_ Mihkel Raud poseerib Arterile oma kunagisel kelgumäel nii, et tema selja tagant paistab Kirjanike Liidu maja ja mõned aknad ta lapsepõlvekodust, neljandal korrusel. «Sealt paistis Niguliste kirik, aga Toompeale meie poolt ei näinudki,» mäletab endine riigikogulane Raud. Foto segi Sander Ilvest
Kuidas su emal [kirjanik Aino Pervik] läheb?
Oh, see oli ootamatu küsimus, aga tänan muretsemast. Ma arvan, et tal on kõik hästi, tervis ka. Ma pole praegu muud kuulnud.

Tegelikult mõtlesin talle, sest kõndisime su lapsepõlveradu ja mainisid alguses Ellen Niitu… Oma ajastu märgid on lahkumas, kuidas sa neid muutusi koged?
Loomulikult need lahkumised mõjutavad mind. Isegi siis, kui ma inimest ei tundnud, nagu näiteks David Bowie. Kuid iseäranis mõjutavad siis, kui olen tundnud. Ma ei saa väita, et olime Ellen Niiduga nagu sõpsid tema elupäevade lõpuni, aga lapsepõlves kohtusin temaga tihti, sest tema lapsed, eriti Eerik Niiles [Kross] ja Märten [Kross] olid mu head sõbrad.
Kui head inimesed lähevad meie juurest ära, muutub maailma alati ühe võrra vaesemaks ning palju väiksemaks. Sest iga selline inimene ja selline minek mõjutab mingit dünaamikat, ja ehkki laias laastus läheb elu edasi, jääb miski edaspidi olemata. Ka minu isa [Eno Raud] on läinud ja ma tunnen temast puudust, kuid see on eluring.
Üks nüanss on neil lahkumistel veel: kultuurikandjate kadumine mõjutab meie maailma, arusaamist olevast ja olnust. Elust laiemalt. Ellen Niit oli kindlasti üks kõige paremas mõttes vana kooli inimene. Paraku asendub vana kool üha kindlamalt mingi järgmise kooliga, ja ehkki see on loomulik, pole see tingimata rõõmustav areng.

Äsja tunnistas üks noorema põlvkonna näitleja, et tema põlvkonnale on au mõiste üha võõram. Oluliseks peetakse pigem ja ennekõike armastust, veidi vähem ka usku. Oled sa täheldanud, et lugupidamine ja austus on muutunud?
Otseselt vist mitte, või on see ehk individuaalne, mitte põlvkondade teema. Mõnel meist lihtsalt on see tunnetus ning nii jääbki. Ent teisele… universaalset valemit siin pole. Sest me küll kõik vananeme ja saame elus kimpu kogemusi, ent isegi kui kogemus on sama, muudab see igaüht isepidi...
Mulle isiklikult on lugupidamine tuttav mõiste. Tunnen austust väga paljude asjade suhtes ja on terve hulk inimesi, kellest pean lugu. Seda täpsemalt sõnadesse panna ma ei oskagi, see on lihtsalt nii suur ja pisut seletamatu tunne.
(Paus)
Jäin hoopis mõtlema, et miski on minus eaga hoopis kaduma hakanud – üleolevus.
Sest alles aastatega tuleb ju aru ja teadmine, kui mõttetu on raisata oma energiat põlgusele, vihavärinale ja lolluse tühisusele. Elu õpetab mõistma. Ehk tuleb siis sedakaudu rohkem ruumi ka aule ja väärikusele. Kui saame aru, miks inimesed midagi teevad, ega püüa kusagilt moraalitornist vääritute ja eksinute üle kohut mõista… Näe, nüüd kuhu välja jõudsin, ehkki ei vedanud paralleele [Tiit] Ojasoo juhtumiga. Kuigi ka selles loos on minu hinnangul rohkem tormakat poliitilist punktinabimist, kui minu maitsele oleks vastanud.

Kas sa usud praegusesse Eestisse, sellesse riiki siin maal?
Meie riiki on väga lihtne mitte uskuda. Poliitiline ja ühiskondlik tegevus on suures osas väga erinevad asjad – seadusloome ja riigivalitsemine jne on tuntava mõjuga ühiskonnale. Kuid heaolu kui selline ei sõltu vaid riigikogust, vaid ka paljudest muudest teguritest.
Riigikogus oleneb palju neist, kes on sinna valitud – mõned saavad seal suurepäraselt hakkama ja neil ongi huvitav. Mina ei olnud üks neist, ma ei saanud hakkama. Ja kui sa seda tajud, siis on kaks valikut: kas teed tööd edasi, sest muidu äkki vead sa kellegi lootusi alt, või teed koha vabaks järgmisele, kes saaks selle tööga paremini hakkama.

Tegid sa siis suisa teene oma valijatele?
Ma usun küll, aga saan aru ka neist, kes seda ei mõista või nii ei mõtle. Ehk et täit tõde, universaalset vastust meil sellele nüüd polegi.

Pettumusest on palju kõneldud, sinu äsjased mõtted aga panevad mind uskuma, et sa siiski pole pettunud riigis või esinduskogu töös. Ometi on pettumuse kohta sinult viimasel nädalal palju päritud. Nii küsin ma, parafraseerides ühe nüüdseks vabakutselise lavastaja öeldut: kõigest, mida olen elus kogenud, saab ühel hetkel teos. Kirjutad sa oma viimase aasta kord raamatuks?
Ei, oma poliitikuteest ma raamatut ei tee. Kuid kindlasti on mu järgmistes raamatutes seda elukogemust, mille jagu olen nüüdseks targem. Olen näinud muuhulgas erakonna sisemist ja erakondade vahelist dünaamikat – see on väga shakespearelik kogemus. Põnev ja õpetlik aeg, kuid sellest raamatut ei tee, peaksin ikka püsti hull olema, kui midagi sellist ette võtaksin.

Kolmapäeva hilisõhtust alates pole sa enam ka senise kodupartei liige. Kas on võimalik, et liitud kunagi hoopis mõne muu erakonnaga?
Ei, kindlasti ei liituks… Vaata nüüd, näe – nüüd hakkab see aeg, mil iga mu ütelust võidaks ühel hetkel minu vastu kasutada. Võtan end justkui ise ja oma sõnadega pantvangi.
See on teema, millest ma kunagi päris tõsiselt kavatsen kirjutada: omaenese varasemate väljaütlemiste pantvangis elamisest. See, mida inimesed näivad ootavat teistelt: sa ju ütlesid nii, kuis siis nüüd...
Ma ei soovita kellelgi sellises vangistuses piinelda. Kord selgitan pikemalt.

Raamatutest rääkides – ühe kallal sa praegu töötad...
See raamat peaks ilmuma detsembris.
Mul oli üks teema, mida tahtsin ammu teha, ja kirjastusel oli ka soov mind avaldada – nii see sünnib. Protsess on aga veel pooleli, seetõttu praegu pikemalt ei paljasta.

Kellele sa kirjutad?
Loodan muidugi, et keegi ikka tahab, sest oleks ju totakas hakata kirjutama veendumusega, et kedagi ei huvitagi. Kuid otse vastates: ma kirjutan alati ja ainult endale. Tegelikult nii on. Ma ei kujuta mingeid masse ette, nii lähed peast lolliks.
Olen tekstiga kahekesi, sinu ja su käsikirja vahel pole kedagi kolmandat.
Täpselt niisamuti nagu raamatut lugedes. Sa ei mõtle ju, et näe, seda loeb praegu veel sada või miljon inimest. Või kui lähed kinno, vaatad filmi ju ikka ise ja üksinda. Mitte ei mõtle, et näe, see mees vaatab minuga koos sama filmi.
Muidugi annan ma endale aru, et minu tegemistel on jälgijaid, ja loodan, et ehkki olen nüüd ühes suures ettevõtmises ebaõnnestunud, tuleb järgmisi, milles ma õnnestun.

Miks kordad sa nii kiivalt oma ebaõnnestumist?
Aga ma ju ebaõnnestusin poliitikuna. See on tõsi, puhas ja paljas tõsi. (Paus)
Valdav osa kandideerib riigikogusse mõttega midagi ka ära teha. Lihtsalt istuma ei lähe sinna ju ometi keegi, vähemalt mina ei ole tundnud ühtegi, kes sinna vaid palga järele oleks läinud.
Kõik on teinud reaalselt tööd. Selle karjääri valimine ei ole mingi enesekeskne küüned enda poole tegutsemine. Selles ametis on võimalik väga ilusti ja kõrgelennuliselt õnnestuda – ma nägin ka neid inimesi. Jah, ma võrdlesin end teistega, ja seetõttu nägin oma põrumist iseäranis selgelt. Kuid ma ei häbene seda. Tean, et mõned kirjutavad taolised seigad isegi CV-s välja. Mis ma siin ikka lolli mängin. Põrumine pole häbiasi, sest kogu aeg ei saagi ainult pillerkaar olla.

Julgust elus kannapöördeid teha ei tohigi alahinnata, kuid mis ootab sind nüüd ees? Rahulik vanaduspõlv?
Ei-ei, nii hästi veel ei lähe. (Naerab.)
Jätkan uute väljakutsetega. Professionaalses plaanis seisab palju ees: lisaks raamatule TV3 ekraanile naasev «Kolmeraudne». Olen lubanud aidata kirjutamisel head sõpra, kes veab üht projekti, lisaks valmis mul siin vahepeal ka üks kergem ja rahvalikum, farsilikus võtmes näidend, mis jõuab aastavahetuse paiku projektiteatris lavale.
Ei, ma ei kirjutanud seda komöödiat riigikogu kabinetis tööajast. Sest ka meil olid vabad päevad ja puhkus.

Su raamat «Musta pori näkku» läks ka Soome turule, samuti on mängitud Soomes ja Venemaal ja Ameerikas su näidendeid. Kuidas neile on publikut jagunud?
Raamatuga läks Soomes vaiksemalt kui Eestis. Väga edukas see teises keeles polnud. Kuid kogemus oli see kõigile, ka kirjastusele, kes riskis. Näidenditel on aga kenasti läinud.

Milline su jaanipäev tuleb?
Mängime Singer-Vingeriga nagu ikka. Kogu mu lõke on see soojus, mille paistel esineme. Kuid sellest on küll. Rõõmu pakkuda on ju tore.
Enne veel aga lõpetab vanim lastest, poeg Kaarel kooli ja läheb vist ülikooli. Mis erialale ja kuhu, pole minu asi siin praegu öelda. Soovin talle seda, mida ta ise tahab. Ma ei kipu suunama. Sest kes olen mina ütlema, et ära idiootsusi tee. Ülikooligi läksin ma alles 35aastasena.

Intervjuu ilmus Postimehe laupäevalisas Arter 18. juunil 2016

CV
Mihkel Raud

  • Kitarrist, kirjanik, laulja, blogija, saatejuht, ajakirjanik
  • Kuni eelmise nädalani riigikogu XIII koosseisu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige (parteitu 15. juunist 2016)
  • Abielus, kolme lapse isa

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan