Rannaluite varietee

Olen kogu muu möllu sees juba mitu õhtut siin mõelnud ühele inimesele, kes mu elu talle enesele teadmata on mõjutanud. Olen mitu õhtut mõelnud, et kirjutan, nüüd siis...
 Mäletan, kuidas ta lavaka lõpetanuna Pärnusse tulles mulle uutest kohe kõrva ja silma jäi. Põhikooliealisena olin selles vaikses väikelinnas juba üsna kogenud teatrikülastaja. Kui meie perre tuli kostile aga üks külalislavastaja, pääsesin vahel ka proovidesse. Nii teadsin hääle ja maneeride poolest kogu toonast Koidula teatri truppi. Ja siis saabus 10. lend nagu värske tuuleiil. Päriselt kohe. Ma ei olnud veel 13 ja ma tundsin seda! Teatrisaalis oligi korraga rohkem õhku, nagu oleks lakke aken ehitatud.
 Käisin endisest veelgi suurem õhinaga teatris ning vaatasin mingi perioodi vältel järjest ära kõik uute näitlejetega kaetud tükid ning siis kõik Viini metsad, Sood ja Saialilled. Ja mõnikord oleksin ma väga tahtnud, et tema suurepärase vastasnäitleja asemel olnuks hoopis keegi teine – no lihtsalt selle pärast, et Jaan Rekkor lihtsalt ei näinud välja ju nagu Aare Laanemets. Kuid see salapärane nähvits ei paistnud sellest hoolivat.
 Ja just siis kui tundus, et see erilisus ei saanud enam erilisemaks muutuda, siis ... mu silmad läksid puhta pärani päeval, mil kuulsin, et ta tantsib. Ja no mitte rahvatantsu, vaid varietees. See oli kui kõige kaunim muinasjutt ja ma ei tea miks mulle nii tundus. Õigupoolest tuli see varieteeseik välja vist saadud jalavigastuse tõttu, mis tuli nüüd draamalaval loosse sisse mängida.
Ebamaisuse aura selle Metskassi ümber vaid võimendus. Tema kaudu nägin ma esmakordselt, kuidas näevad välja kirg ja ilus alastus. Temas oli veetlev vastuolu, hääl ja plastika ja õrnusega segatud tugevus. Ja ta nimi – Laine Mägi – oli nagu muusika.
Millegipärast meenuvad mulle siiani tema nime kuuldes rannaluited. Neiski on liiv tugevalt ja samas nii õrnalt koos. On konkreetsus, graatsia ja kogemus.
 Laine Mägi oli minu jaoks esimene Mägi. Tõnis muidugi laulis – Moonikat ja Veenust, aga mul ikka kestis pisut mõistmaks, et nende nimi on ju tegelikult üks. Liis-Katrinile pühendatud laul pani lõpuks pildi kokku, sest seda last seal videos olin ma kuskil ühes teises olukorras hoopis Laine käekõrval näinud... kuid las see nüüd jääb. Sest tähtis on see, et Laine tegi minust näitlejatöö fänni.
Tänu temale hakkasin ma ajapikku mõistma lavatööd, võlu ja valusid. Ning jäin alatiseks publikusse. Aukartusest ja selleks, et imetleda annet. Palju õnne ja tervist, Laine!

Populaarsed postitused sellest blogist

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kured läinud, kurjad ilmad

Elisabet Reinsalu: olen kõigi kannatuste eest väga tänulik

Evelin Võigemast: õnnelik saab olla kui sa nii otsustad

Hendrik Sal-Saller: armastuse nimel võib kõigest loobuda

Tuletooja

Hannes Hermaküla: isasest tuleb isa kasvatada, suhteid väärtustades